August Künnapu & Co on asunud levitama uut kultuurilehte “Epifanio”. Peab tunnistama, et pressiteate ümmargused sõnakõlksud teemal – nüüd teeme Ajatu Ajalehe – Epifanio. Uue lehe nimi tähendab taevalikku hiilgust või jumalikku sähvatust, mille ajel kõik järsku paika loksub ja selgeks saab. Võibolla isegi muudab meie senist maailmapilti. Väga pretensioonikas nimi. Õnneks on tegijatel asi tõepoolest hiilgavalt välja kukkunud, tal on iseloomu ja ilu. See on kerge ajaviiteleht kaunishingedele ja sellel on oma rütm ja aura. Sissejuhatuseks ütleb Künnapu, et tegijate eesmärgiks ei ole haruldaste vaimuviljade viljelemine, mille perifeerne maitse on mokkamööda üksnes munklikult süvakultuurile pühendunuile. Ta ütleb seda vähe lihtsamas vormis – “leht lihtsale inimesele, ka kirjaoskamatule.” Ja nii see on tõepoolest. Mida kirjaoskamatuse all mõeldakse, seda soovitan lehest järele vaadata.

Esimene number keskendub linnadele ja linnakultuurile, sisaldades suuremalt jaolt pesuehtsaid heietusi. Kui seda kõike pakutaks mõnesse muusse vormi valatuna, mõjuks see imala kompotina, kuid Angelika Schneideri kujundus ei lase asjal läägeks muutuda, vaid tekitab raskestitaltsutatava apetiidi juba uue järele.

Epifanio esimeses numbris on Udo Kultermanni lühike, kuid ammendav artikkel nähtamatutest linnadest; Angela Nkya juurdleb teemal, kas arhitektid peaksid linna planeerides juba eos mõtlema ka kodututele, kelle koduks on terve linn; Harry Pye kirjutab postkaartjutukese oma tuttavatest kunstnikest ja sellest, kuidas ka vähetähtsa kunstinäituse tasuta vein mekib hea; Karin Laansoo jagab oma imestust Istanbuli kasside üle ja Kaarel Mikkin kirjutab nostalgilise miniatuuri Permist. Lõpetuseks saame lugeda kinnipidamisasutuses aega kandva noormehe Andrus Elbingu luuletusi. Sekka veel nipet-näpet soovitusi – vaata seda saiti, loe seda raamatut ja mõni literatuurne meeleolupildike. Ajalehest on asi iseenesest küll kaugel. Mingit uudist siit otsida ei tasu, samuti mitte mingit kriitikat. Aga silm puhkab peal ja on sama helge lugeda kui mõne kaugelviibiva kirjaoskajast sõbra kirja.

Võimalik, et minu esmamuljet selle lehega kohtumisel võimendas soundtrack, mis just selle lehenumbri taustaks otsekui valatult kõlbab – Eluvium “Talk Amongst The Trees,” mis ilmus napilt paar kuud tagasi ja on täpselt sama meditatiivne kui Epifanio. Proovige neid kaht koos, ja te mõistate. Nüüd jääb üle ainult loota, et see ajatu ajaleht ei lange liiga kiiresti unustusehõlma ja see virgutavalt soe projekt ei soiku peale esimest kolme numbrit.