Antenn.Eestlased kogu maailma vastu.
Alati kui pean koos vaatlema Loomingut ja Vikerkaart, meenub mulle 7 aasta eest Mukkulas peetud jalgpallimatsh. Selles Lahti-lähedases suvituskohas peetakse üleilmseid kirjanikke kokkutulekuid ja nende lõbustuslikumasse ossa kuulub alati jalgpallimatsh soome ja ülejäänud maailma kirjanike vahel. Mäletan tollase matshi humoorikat kommentaatorit, kes juhatas mängu sisse kinnitusega, et iga some kirjanik on väärt vähemalt kümmet mistahes mud kirjanikku, aga kui soomlastele (kes olid traditsiooniliselt pisut rohkem purjus kui “muu maailma kirjanikud”) esimesed kaks väravat löödi, algas manamine ja hala: soomlasi on ju vaid 5 miljonit, kuidas peame kogu maailma vastu saama, keda on ometi mitu miljardit?! Kes sellele tobedale ideele üldse tuli?
Täpselt sama ebavõrdses seisus on kaks Looming ja Vikerkaar: esimene peab Eesti Kirjanike Liidu häälekandjana avaldama eeskätt Eesti kirjanikke, teine saab valida ülejäänud kirjanike hulgast.
Looming asub käesoleva numbriga avaldama Olev Remsu juttu alkohooliku elust. See on mõistagi kole. Tuntud headuses astuvad ilukirjanduses veel üles Viiu Härm, Arne Ruben (rahast ja neegritest) ja Toomas Raudam. Kaalu Kirme publitseerib oma Tonga sõbralt saadud kirjad ja Hellar Grabbi meenutab reisi Moskvasse 1989. aastal. Minu jaoks põnevaim materjal on Toomas Liivi ja Sirje Oleski artiklid Gustav Suitsust.
Suure poeedi isik kirjandusteadlasena on jäänud segaseks ja vastuoluliseks. Ühelt poolt väga erudeeritud ning luuletajakuulsuse läbi kultusõppejõud, teisalt kolleegide suhtes kade ja üliõpilaste suhtes sapine professor. Siinsetest artiklitest saab selgeks, et Suits oli seda kõike. Kirjandusuurijana läbib tema töid Toomas Liivi arvates “paljastamispaatos”, negativistlik lähtepunkt. “Suits lahustab kirjandusloo sotsiaal-majanduslikku narratiivsusse,” kirjutab Liiv, st et ta ei räägi sugugi teosest enesest vaid selle autorist ja teda ümbritsevatest oludest. Ning mis putub Suitsu suhetesse kolleegidega, siis jäi teovõimsal August Annistil Suitsu tõttu kirjndusdoktori kraad saamata ja Mart Lepikul kogunisti ülikool lõpetamata. Aga inspireeriv õppejõud oli ta sellegi poolest.
Vikerkaarest leiab väga olulisi tekste. Põhjapanev on Veiko Märka artikkel “Töö kui Eesti kirjanduse püha lehm”. “Raske töö, vaesus, must leib ja seksuaalne külmus (…) olid kirjandusteosele väärtuse andmiseks kõige kindlamad ja läbiproovitumad komponendid,” võtab ta kokku Eesti kirjanduse põhikvaliteedid. Tihedas ja ulatuslikus artiklis ledub muidki põnevaid mõtteid, näiteks see, et staliniaegsed kirjanikud olid õigupoolest kopiraiterid, kes inimhingede inseneridena viljelesid tarvilikke ideesid.
Hasso Krulli tõlkes ilmub katkend Jacques Attali “21. sajandi sõnaraamatust”. Majndusteadlane, poliitik ja filosoof fabuleerib julgelt tulevikku. Ust uude vaprasse maailma paotab tema loodud mõiste hüperklass: nomaadlikud ja hedonistlikud uue aja inimesed, kelle sarnaseks tahaksime kõik saada. Rubriik “Aken” tegeleb ajakohaselt “Bushi süüasjaga”.
