Nagu õllemüüjad, vaatavad ka Tallinna antiigikaupmehed suvele mureliku pilguga. Äri ei lähe enam hästi. Kuid põhjuseks pole vihmane ja jahe ilm, mis kimbutab märjukesepruulijaid. Kuigi linn on turiste täis, jääb neid, kes üle antiigikaupluse läve astuvad ja sealt midagi ka ostavad, üha vähemaks.

Ilusad ajad olid üheksakümnendad. Suviti külastasid ärisid ostujõulised itaalia ja ameerika turistid. Itaallased küll kauplesid, kuid see-eest ostsid lõpuks ikkagi midagi. Ameeriklased olid aga rikkad ja lahke käega, meenutavad antiigikaupmehed õhates kadunud aegu. Ent sel suvel on sissetulekud kahanenud nii drastiliselt, et tuleb tõsiselt mõelda, kuidas talv üle elada.

Kruiisituristidest vähe tolku

Lootus, et kruiisilaevad toovad suvel hulganisti kliente, on haihtunud. Juba laevade sõidugraafikud muudavad selle pea võimatuks. Tavaliselt saabub kruiisilaev Tallinna sadamasse keskpäeva paiku ning lahkub õhtupoolikul kella kuue ajal. See aeg kulub enamasti ekskursioonide ja muu programmilise peale. Vaba aega jääb kruiisitajatel umbes üks tund. Antiigikauplustesse satuvad vaid üksikud – need, kel vanavara vastu erihuvi. Ülejäänud tiirutavad Raekoja platsil, ei lähe sellest enamasti kaugemale kui mõnisada meetrit, ostavad mõne suveniirikese ja potsatavad lõpuks välikohvikusse õlut või vett jooma.

Raekoja platsi veeres asuva Rae antiigi omaniku Voldemar Trei sõnul oli veel eelmisel suvel olukord parem, sest kruiisilaevad tulid Tallinna juba hommikul kaheksa paiku. “Kruiisituristidest on tolku siis, kui neil oleks rohkem vaba aega. Antiiki pole neil mahti osta, sest kardetakse grupist maha jääda,” ütleb Trei. Samuti on hakatud kruiisituristidele üha rohkem tegema bussiekskursioone Tallinnast väljapoole, ka see jätab antiigile vähem aega.

Kui aga Raekoja platsil on veel mingi laat, siis ostavad turistid kindlasti mõne mälestuseseme just sealt, ülejäänud raha eest aga söövad ja joovad ning ümbruskonna äridesse üldse ei lähe. “Välisturist arvestab juba ette, palju ta päeva jooksul siin kulutab,” ütleb Trei. Ja söömine-joomine pole Raekoja platsil sugugi odav. Kann õlut on siin väga kõrgete rendihindade tõttu kallim kui näiteks Helsingis.

Ja ega raha kruiisituristid palju kaasa ei võtagi. Kuuldavasti kruiisilaevade administraatorid suisa hoiatavad, et ärge võtke raha kaasa, Tallinnas on palju taskuvargaid.

Antiigikaupmeeste tasku pihta lööb ka üldine majanduslik olukord. Kui möödunud suvel ostsid turistid Rae antiigist 1000 ja rohkemgi eurot maksvaid esemeid, siis nüüd pole õnnestunud midagi kallist müüa. Kõik ostud jäävad 10-50 euro piiresse. “Ostetakse Eesti linnade sümboolikaga lusikaid, münte, märke, vaadetega tasse ja muid pisiasju,” räägib Trei. Seega suveniire.

Ka Pikk tänav 43 asuva antiigikaupluse omaniku Jaanus Idla väitel ei ületa turistide ostud tavaliselt 500 krooni, vahel siiski tehakse ka kuni 1000 kroonini küündivaid oste. “Juunis on ostetud paar kohviveskit 700-800 krooni eest, 150 krooni maksev apteegipudel ja mõni münt,” ütleb Idla. On olnud ka lausa nullipäevi, mida varem esines vaid talvel.

Eelmisel suvel osteti antiigipoodidest veel kalleid ikoone, kuid tänavu on raske odavaidki müüa. Väidetavasti importis üks Eesti firma mullu Läände umbes 4000 ikooni. Ja Eesti pole kaugeltki ainus ja suurim ikoonide väljavedaja. Tulemuseks on turu üleküllastumine, mida nüüd ongi näha.

Hinnad kõrged, kaupa vähe

Varem käisid siin kokkuostjad Soomest, kes vedasid koormate viisi vanavara üle lahe. Soome koduperenaiste seas oli minev kaup näiteks piimakannud. Nüüd hangivad Soome vahendajad kaupa Balkanimaadest, Tšehhist, Ukrainast, Venemaalt. Kraami läks mitte ainult põhjanaabritele. Taani viidi mööblit, rootslased ostsid vokke ja margapuid, Ameerikasse läksid ikooniraamid, kuhu jänkid armastasid peegleid sisse panna.

Nüüd on antiigi hinnad Eestis nii kõrged, et siit ostmine ei tasu vahendajatel enam ära. “Hinnad on meil kallimad kui Euroopas,” väidab Idla. Ta toob näitena, et hiljuti müüdi Rootsis linnaoksjonil 20. sajandi algusest pärit rokokoo stiilis heas korras mööblikomplekt 6000 krooni eest. Eestis aga küsitaks sama asja eest 15-20 000 krooni. Soodsad on siin veel taluesemed.

Antiigikaupmeestele on üha suuremaks probleemiks ka kauba hankimine. Head antiiki jääb järjest vähemaks – Eesti on tühi. Pole siis ime, et kaupa tuuakse Riiast ja kaugemaltki, kus rohkem ja odavam. Samas on antiigiärisid ülearu palju ning head kaupa ei saagi kõigile jätkuda. “Tallinnas on antiigipoode 40 ringis, samas kui palju suuremas Moskvas on neid vaid üle 80,” ütleb Idla. Tema arvates oleks normaalne, kui Tallinna jääks kuni 10 antiigikauplust.

See suvi näitab, et antiigikauplustel tuleb aastaajast sõltumata panustada peamiselt kohalikele ostjatele. Turistide ostud on rohkem boonus. “Oma inimesed muutuvad ostujõulisemaks ja hoiavad elus,” kinnitab ka antikvaar Trei. Samas on tõsihuviliste arv piiratud ja nende võitmiseks tuleb lahinguid lüüa. Mitte kõik 40 ei jää veepinnale. “Ennustan, et jaanuaris läheb viis poodi kinni,” ütleb antikvaar Idla. Ilmselt ta ei eksi.