Ants Laaneots: mina küll ei käi Moskvas „Ameerikat avastamas“
Olete kogenud ja karastunud sõjaväelane. Mis tunne teil on, kui 20 aastat nooremad kolleegid räägivad uutest julgeolekuohtudest, nagu terrorism, küberkaitse jne?
Uued ohud on reaalsed ning vanus ja arusaamad ei mängi rolli. Tegelikult ei olegi terrorioht, organiseeritud kuritegevus, narkokaubandus ega massihävitusrelvade levik nii uued, praegu on nad lihtsalt kilbile tõstetud.
Julgeolekuolukord maailmas on murettekitav ja ilmselt halveneb veelgi. Muide, NATO riikide kaitsevägede juhatajad on enam-vähem ühevanused, enamik on umbes 55aastased või pisut vanemad. Mõni üksik on alla 50, türklane on 66.
Eesti riik peab plaani, kuidas end nende uute ohtude eest kaitsta.
Pärast pikka kemplemist oleme totaalkaitse idee juures tagasi. Viimase aja sündmused, nagu näiteks Gruusia sõda, on poliitikute ja rahva suhtumist oma riigikaitsesse oluliselt muutnud. Helesinine unistus, nagu oleks meie julgeolek NATOs muretult tagatud ja me ei peaks enam midagi tegema, ei täitu.
Uus riigikaitsestrateegia ütleb, et meie eesmärk on säilitada iseseisvus ja otsustusõigus Eestis toimuva üle. Aga mõnes valdkonnas võib selles juba praegu kahelda, näiteks rahanduses või panganduses.
Kui ühinesime NATO või Euroopa Liiduga, pidime paratamatult osa oma otsustusvabadusest loovutama. Küüniliselt öeldes oli meil valida halva ja veel halvema variandi vahel. Kui oleksime jäänud üksi ripakile, oleks palju hullem olnud. Meie idanaaber on alates 2000. aastast järjekindlalt tegutsenud, et taastada kontroll endise Nõukogude Liidu piirides.
Kas Rootsi pankade domineerimine ja eurole üleminek meie majandusjulgeolekut ohustab, selle üle võib vaielda. Kui meie oma pankurid andsid ohjad ära, oli see äri. Rootslased on aastasadu olnud Eesti rahva suhtes sõbralikud ja mina neis ohtu ei näe. Kroon oli ilus raha, aga olgem pragmaatilised - eestlased on väike rahvas väikese, teistest riikidest vägagi sõltuva majandusega. Globaliseeruvas maailmas ei ole ühtegi täielikult suveräänset riiki. Isegi Põhja-Korea sõltub Hiinast.
Teie jutust järeldan, et käsitlete julgeolekut eelkõige sõjalisest aspektist.
Eesti kaitsedoktriini aluseid välja töötades vaatlesime kõiki võimalikke ohuliike: looduslikke, tehnogeenseid, majanduslikke, sõjalisi, asümmeetrilisi. Sõjalised ohud panevad tihti kaalule riigi ja rahva eksistentsi. Ohud on muutunud tänapäeva maailmas laiapõhjaliseks. Nende tõrjumiseks on vaja riigisiseseid ja riikidevahelisi ühiseid jõupingutusi. NATO ja Euroopa Liidu vaimustuses unustasime endalt vahepeal küsida, mida peavad meie riiklikud institutsioonid tegema suure kriisi või sõja olukorras. Näiteks Padaoru lumetorm, kus ligi kuussada inimest autodes hangedes kinni olid. Politsei, päästeameti, kaitseväe ja kaitseliidu ühiste pingutustega sai probleem lahendatud.
Eesti julgeolekumure eripära on see, et oleme Euroopa Liidu ja NATO piiririik, seega täidame teatud mõttes nende piirivalve rolli.
Mis ohustab teie arvates Eestit enim lähema kümne aasta jooksul?
Ennekõike näen majanduslikke ohte, kus püütakse oma kätesse saada Eesti ettevõtted, mis võimaldab tugevdada mõju ka poliitilise võimu üle.
Meil ei ole vene kapitali mõju väga suur, kuid see on oluline näiteks Lätis või Moskva jaoks võtmeriigis Ukrainas, kus äri ja poliitika kaudu käib riigi strateegiliste majandusharude - gaasitorustiku, rasketööstuse ja sõjatööstuse ülevõtmine. Ukrainlased on küll vastu punninud, kuid kerge see pole.
Sõltuvus on ka Eestile ohtlik. Maagaasi saame ühest riigist, kes mängib hinnaga vastavalt sellele, kuidas talle meeldib või ei meeldi meie käitumine. Gaas maksab Eestis rohkem kui Lääne-Euroopas.
Aga lisaks majanduslikele ohtudele?
On veel küberrünnakute oht, mingil määral ripub õhus ka sõjalise agressiooni võimalus. Häiriv on meie idanaabri kahepalgelisus. Ühelt poolt rahustav ja koostööle kutsuv välispoliitiline retoorika, teiselt poolt aga jõuline oma vägede arvukuse suurendamine Soome ja Balti riikide piiride läheduses. Just siin, viimastel aastakümnetel kõige rahulikumas Läänemere regioonis.
Terrorism on ettearvamatu ohuliik, kuid ma usun, et Läänemere piirkond jääb terroristide peamisest huvisfäärist välja. Pigem ohustab meid narkokaubandus ja organiseeritud kuritegevus. Selles osas on Eesti transiitmaa.
Vähetähtsaks ei saa pidada aga looduslike ega tehnogeensete suurõnnetuste
ohtu. Üsna lähedal Narvale asub teatud elektrijaam - mis seisus need reaktorid seal on? Need on mitu korda avarii tõttu seiskunud. Teiseks - Läänemeri. Naftavedu läbi Soome lahe suureneb. Nüüd lisandub veel strateegilise tähtsusega gaasitoru Nord Stream. Kui merel peaks midagi tõsist juhtuma mõne suure tankeriga, oleks see ökoloogiline katastroof!
Mainisite Gruusia sõda.Mida see teile isiklikult õpetas?
Seda, et Venemaa võib olla ohtlik ja ettearvamatu riik, kelle järgmist käiku on raske aimata. Minna kallale oma partnerile SRÜs - see on sama, kui üks riik NATOs läheks teisele kallale! Venemaa on viimase tuhande aasta jooksul sõltumata oma nimest alati tugevnedes muutunud agressiivseks ja ekspansionistlikuks. Kuidas käitub ta nüüd kriisist välja tulles?
Vene Föderatsiooni pindala on 17,1 miljonit ruutkilomeetrit. Mõni aasta tagasi tellis Venemaa majandusarenguministeerium uuringu, mille kohaselt läheb sellise ala edukaks majandamiseks tarvis vähemalt miljardit inimest! Venemaal elab aga vaid 141 miljonit inimest. Nad ei ole suutelised isegi oma territooriumi rahuldavalt majandama, aga ahmivad muudkui juurde.
Kuidas vältida seda, et vene oht meid skisofreeniliseks ei muudaks?
Vene propagandatalitused on välja mõelnud sõna „russofoob", millega püütakse sildistada iga inimest, kes väljendub Venemaa suhtes kriitiliselt. Eesmärk on välistada igasugune Vene juhtkonna arvustamine.
Teenisin aastaid Nõukogude armees. Minu endisi teenistuskaaslasi oli ja on siiani Vene relvajõududes kõrgetel ametikohtadel. Arvan end tundvat Venemaa sõjalise juhtkonna mõttemaailma päris hästi. Seetõttu, kui keegi meist siin käib Moskvas „Ameerikat avastamas", siis mina ei avasta sealt midagi uut - Venemaal on olnud tõusud ja mõõnad, kuid riik ajab järjekindlat suurvõimu, või nagu nad ise ütlevad, „deržava" taastamise poliitikat.
Kuidas hindate meie naabrite üleminekut palgaarmeele ja tõsiasja, et seda kaalub ka näiteks Saksamaa?
Saksamaa ega ka Rootsi ei ole vahetus kontaktis potentsiaalse sõjalise ohuallikaga. Seepärast ehitavad nad niinimetatud missiooniarmeed, mis on ette nähtud peamiselt osalemiseks rahvusvahelistes operatsioonides. Aga Eesti - vaadake kaarti! Oleme NATO ja Euroopa Liidu
piiririik, lääne ja põhja poolt Euroopast merega eraldatud saareke. NATO-l on meid keeruline kaitsta, sest siia on raske tuua vägesid ja rasketehnikat.
Millist kutselist sõjaväge suudaksime ülal pidada 280 miljoni eurose eelarvega? Meie ainuke võimalus on omada segasüsteemi - mõningaid professionaalseid üksusi ja suurt reservarmeed. NATO sõjalises juhtkonnas nõustuvad kõik, et teisi valikuid meil ei ole.
Palgaarmeega on kurb kogemus Lätist ja Leedust. Kui Eesti on tunnistatud alliansis Balti riikidest kõige võimekamaks, ütleb see ka midagi. Meil kulub kaitse-eelarvest 35 protsenti töötasudeks kaitseministeeriumi haldusalas. Lätis ja Leedus on see 60-65 protsenti. Kui arvestada ka Afganistani missioonile kuluvat raha, on meie lõunanaabrite riigikaitse arengul pidur peal. Meie aga ostsime mullu 81 soomukit.
Silmas tuleb pidada ka kaitseväe sotsiaalset rolli. Kõik noored ei saa kõrgkooli või tööle. Selle asemel, et tänavale hängima minna, on neil võimalus täita oma kohustus riigi ees nii-öelda riigi kulu ja kirjadega. Ja ei ole paremat kohta meie suure muulaste kogukonna integreerimiseks Eesti ühiskonda kui kaitsevägi. Seal pole vahet, kas sõduri nimi on Ivan või Rein, kõik rassivad ühtmoodi.
Koolist tulevad poisid ei ole ju veel täismehed, vaid
pigem ulakad „põdravasikad". Aasta kaitseväes annab neile juurde iseseisvust, vastutustunnet, distsipliini, oskust kaaslastega arvestada ja mehelikkust. Viimase küsitluse kohaselt toetab ajateenistust 93% elanikest.
Mida on Eesti sõduritel Afganistanis ja Iraagis õpitust kasutada hoopis teistes oludes Võru- või Valgamaal, kui peaks sõjaks minema?
Üks asi on maastik, teine asi sõjakogemus - pikka aega ohu tingimustes elamine keskkonnast sõltumata.
Mehed peavad oskama lahinguolukorras otstarbekalt ja reflektoorselt tegutseda, et kõik rahuajal õpitu esimese kuulivilina või mürsu peale peast välja ei lendaks.
Teise maailmasõja ja hilisemate sõdade kogemus on näidanud, et värsked rindeüksused kandsid suurimaid kaotusi esimese kolme-viie lahingupäeva jooksul. Kes meeskonnas selle aja vastu pidas, elas veel kaua.
Te ei pea väga tõsiseks ohtu, et mõni islamist keset Viru Keskust ennast õhku laseb, kättemaksuks „vendade" nottimise eest Afganistanis? Paljude arvates on see siiski aja küsimus.
Selline oht pole väga suur. Suurem probleem on see, et meil on palju igasuguseid „ennustajaid" ja meedia võimendab neid mõõdutundetult.
Ei saa nii olla, et Eestis on kõik kehvasti ja valesti, eestlased on lollid ja see riik läheb põhja. Aga mõnikord teed ajalehe lahti ja üks igavene hädaldamine ning enesehaletsus, alaväärsuskompleks vaatab igalt leheküljelt vastu.
Eestlased on väike paljukannatanud rahvas ja meie psühholoogilises vastupanuvõimes on nõrku kohti. Ilmselt kulub põlvkondi enne, kui meil tekib täisväärtuslik kodanikumentaliteet.
Kuid rahvana pole meil midagi häbeneda. Oleme viimase 19 aastaga teinud sisuliselt imet, ehitanud tühjalt kohalt normaalse toimiva riigi. Meil on olnud ja tuleb veel tõuse ja mõõnu, nagu igal teiselgi riigil, kuid see on loomulik. Kui lääs ütleb, et oleme imelapsed, ja ka ida poolt käiakse meid imetlemas, mida me siis veel põeme?
Toivo Tänavsuu
Eesti Ekspress
■Ants Laaneotsa hinnangul tuleks Eestis Rootsi eeskujul luua psühholoogilise kaitse ametkond, mis tegeleks rahuajal elanike nõustamisega, kuid aitaks ka tõsta kaitsetahet ning kodanike enesekindlust. Kui esimese näitaja osas pole Eestis seis sugugi halb, siis enesekindlus jätab kõvasti soovida.
■Praegu mängib Venemaa Eesti infosõjas selgelt üle, sest kulutab sellele suuri summasid. „Mullu raiskas meie idanaaber info- ja mõjutusoperatsioonideks 1,6 miljardit dollarit. Kõik need telekanalid ja ajalehed, mis läänes on ostetud, peavad Vene huve propageerima," ütleb Laaneots.
