Ants Leemets: Kui muuseum ei tooda elamusi, siis ta läbi ei löö!
“Jüri, sa anna mulle vibu!”
Ants Leemets hiivab ennast Rakvere linnuses puust hobuse selga, kellel on rattad all.
Leemets: “Nool!” Leemets saab noole.
Leemets: “Kuhu ma lasen?
“Lase vasakusse kätte!” soovitab keegi.
Leemets: “Nüüd lükake tagant!”
Poisid lükkavad hobust (ja Leemetsa tema seljas), Leemets tõmbab vibu vinna, päästab (ja karjub hingestatult: “Äääää!”). Aga nool möödub sihtmärgist kriipsu võrra vasakult. Katset korratakse veel teist ja kolmandat ja neljandatki puhku.
“Kurat! Ikka mööda!” Aga lasketihedus on muljetavaldavalt hea ja publik plaksutab sõbralikult käsi.
Ants Leemets, Tiit Vähi valitsuse minister (1995), kunagine Riigikogu liige (1999), Jüri Mõisa aegne Tallinna abilinnapea (2000) kamandab viimased kolm aastat Rakveres sihtasutust Virumaa Muuseumid.
Kui Leemets Rakverre läks, arvasid kõik (või no peaagu kõik), et Leemets kaob nagu musta auku. Nad eksisid. Leemetsast on saanud uusi trende rajav muuseumijuht.
Leemets: “Jüri Mõis ütles kunagi, et kui sa midagi teed, peab sul olema visioon, kuidas see välja hakkab nägema. Kui sul ei ole visiooni, siis sa ei jõuagi kohale. See on sama nagu sõidaks autoga Elvasse, peatuks iga ristmiku juures ja murraks pead, kus suunas minna.”
Leemets sai oma visiooni muuseumi tegemisest Luxembourgis 11. mail 2002. Ta kannab siiamaani portfelis loengut, mille pidas “üks hollandi daam”. Loengu sisu oli selles, et muuseumis ei ole keskne asi kollektsioon, vaid keskne on külastaja. Kui sa ei suuda toota elamusi, siis läbi ei löö! Muuseum, kus inimesi ei käi, ei ole tõsiseltvõetav muuseum.
Järsku haarab Leemets mõõga (Rakvere linnuseõuel seistes), sirutab selle muuseumitöötaja suunas, kelle nimi on Jüri, ja röögatab: “Kaitse end!”.
Jüri susib oma mõõgaga vastu, aga Leemets läheneb raevukalt õhku raiudes, üks jalg pikalt ees ja vasak käsi püsti ja hirmutab: “Haaaa-haaa-haaaaa!”
Ja siis sosistab Leemets. “Torka mulle kaenla alla!” Jüri torkab.
Leemets vajub ägades röötsakile.
Vanaldane armupaar (rahvuselt jaapanlased) naaldub vastu keskaegset müüri ja jälgib aktsiooni lubivalgete nägudega.
Leemets: “Minu töö on mõelda selle peale, m i k s peaksid inimesed tulema muuseumi. Ma alustasin kolm aastat tagasi ja küsisin sõbra käest: millal sa viimati muuseumis käisid? Ta küsis: aga miks ma peaksin seal käima? Vaba aega on vähe, raha on vähe, konkurents vaba aja turul on tihe. Miks peaks inimene tulema muuseumi?”
Leemets ei ole sellele küsimusele selget vastust saanud, aga proovib teha kõik, et inimestel oleks muuseumis huvitav. Need ajad, kui muuseum tähendas "pensiumile" läinud kuduvat keemiaõpetajat toanurgas inimesi valvamas, on tema meelest selge minevik.
Leemets: “Keskaegses linnuses peab külastaja tundma, et ümberringi on keskaeg ja ta peab saama selles ise osaleda. Meie üks põhimõte on see, et sa peaksid saama midagi ise teha.”
Rakvere linnuse sepikojas, kus ka külastajad vasaraga rauda kolksutavad, selgitab Leemets, et siin saab igaüks aru, mida tähendab lause “tao rauda niikaua, kui see on kuum”.
Keegi noor daam tõmbab lõõtsa ja ägab, et muskel kasvab. Ja Leemets rõõmustab: “Näe, tal on elamus käes!”
Sepikoja taga peaks Leemetsa meelest istuma grupp meesterahvaid, õlled ees, ja vahepeal käima sepikojas ja rauda taguma. See oleks ehe muuseumielu.
Vahepeal haarab Leemets giidil nööbist ja paneb südamele, et turistid kindlasti Piiritusemuuseumis midagi seinale kirjutaksid (“roppused lubatud!”). Toolse muuseumis lasku teha sõlmi ja ronida mööda nöörredeleid piraatide laevale (see on ehitatud Kalju Kivi jooniste järgi ja kannab nime Püha Signe.)
Toolse piraadilaeval käies sekkub Leemets ka ise alati mõõgavõitlusse. Ainuke asi, mida ta kaasa ei tee: ta ei lasku laevalt maa peale tagumiku peal ja puust rennis, tuues põhjenduseks, et ta saab siin “kiirenduse nagu juhitamatu triikraud!”. P>
Leemets degusteerib Rakvere linnuses parajasti uut majaveini, kui linnusesse ilmub lõunat sööma Edgar Savisaar, ülikond seljas, saatjaskond sabas. Leemets läheb ütleb Savisaarele tere. Seejärel tehakse külalise auks Karl XII ajast pärit kahuriga nii hirmus kärakas, et ainuke, kes mingit üllatust välja ei näita, on külitav lammas, keda Rakvere linnuses publiku rõõmuks ehtsate tangidega pügatakse.
Leemets ei arva, et riik peaks hirmsasti muuseume poputama. “Kultuuriorganisatsioonid ei pea olema nagu vastsündinud vasikad, kes loodavad selle peale, et ema neid toidab.”
Aga see ei tähenda, et Leemetsa ei huvitaks kasu. Kolm aastat tagasi oli Rakvere Muuseumide külastajate arv 40 000, tänavu loodetakse saada täis 120 000. Praegu on pileteid müüdud 1,2 miljoni krooni eest. See on 495 000 rohkem kui eelmisel aastal.
Aeg läheb, õhtu veereb. Leemets viib turiste Rakvere lossi maa-alusesse õuduste kambrisse, näitab piinariistu ja räägib jubedaid lugusid. Räägib kolmes keeles, sest kuulajate hulgas on paar eestlast, mõni venelane ja arvukalt prantslasi. Programmi lõppedes ahastab: “Kes tõmbas keldriukse enda taga kinni?! Me ei saa enam keldrist välja!” Kordab ärevat küsimust kolmes keeles ja publik võdistab õlgu.
Pärast pausi, mis kestab julgelt kolmveerand minutit, teatab Leemets jumala tõsiselt: “Kallid külalised, see oli nali!” Ja pärast päevavalges lisab: “Nii see elu meil käib!”
Sihtasutus Virumaa Muuseumid
Hõlmab tervet hulka objekte: Palmse mõis, Toolse ordulinnus, Karepa talumuuseum, Kunda tsemendimuuseum, Rakvere linnakodaniku majamuuseum, Rakvere Näitusemaja, Altja kõrts ja võrgukuurid, Schenkenbergi kõrts, kohvik Isabella. Piletitulu läinud aastal 2,4 miljonit krooni. Lisanduvad muud ärid (veinimüük, kõrtsid jne). Käive üle viie miljoni krooni.
Virumaa Muuseumide külastajaid
2001 – 32 000
2002 – 40 000
2003 – 60 000
2004 – 94 000
2005 – loodetakse 120 000
Eesti edukamad muuseumid
Vabaõhumuuseum
Virumaa Muuseumid
Saaremaa Muuseum
Kunstimuuseum
Esimesed neli võtavad üle 80 protsenti omatulust.
Eesti Rahva Muuseum on kuskil kaugel taga.
