Foto: Jaanar Nikker

Kuidas Eesti moel teie hinnangul praegu läheb?
Kui vaatame, mida tehakse Lätis, Leedus, Soomes ja Peterburis, tundub, et oleme väga heas seisus. Meil pole mitte üksnes häid koduseid tegijaid, vaid ka tegijad, kes on jõudnud uskumatult kiiresti uskumatult kaugele. On kohe näha, et maailm on lahti, inimesed ei pea ootama kümme aastat valget laeva. Kui oled loonud tõeliselt hea asja, leiab see varem või hiljem ka rahvusvahelist äramärkimist. Tanel Veenre kehaehted Londonis Selfridge’i kauba maja vaateaknal on hea näide, kuidas disaineri looming ei jõua ainult moepublikuni, vaid ka üldsuse ette. See on rahvusvaheline läbimurre, tunnustus inimesele, kes on väga andekas ja kelle tööd teistest niivõrd palju eristuvad.

Tallinna moenädal toimub juba üheksandat korda. Kuidas alustasite?
Lõime aastal 2007 Eesti Moedisaini Liidu, milleks tuli tõuge väljastpoolt kodu. Tolleaegne Eesti suursaadik Bulgaarias, lahkunud Krista Kilvet tutvustas sellist loodavat ühendust nagu European Fashion Council, kuhu oli kutsustud palju riike, teiste seas Taani, Rootsi ja Balkani maad. Leidsime tolleaegse algatusrühmaga, kuhu kuulusid peale minu ka Jaanika Terasmaa, Aldo Järvsoo, Oksana Tandit ja Thea Pilvet- Martinson, et aeg on meie liitumiseks küps. Sõitsin Bulgaariasse – plaanid olid suured, võimalus saada toetust ja teha teiste riikidega Euroopa tasemel koostööd samuti olemas. Kohapeal kogesin kõrget professionaalsust Brüsseli moenädalal korraldajate tegevuses. Sealt saimegi tõuke moedisaini liidu loomiseks. Üsna kiiresti mõistsime, et ka Eestis peaks moenädal olema. Kuna olime Aldoga varem FIBITit korraldanud, oli esimese moenädala kokkupanekuks meil n-ö põhi all.

Kuidas jätkasite?
Esimesed kaks aastat olid head, siis algas masu. Buumi ajal olid toetajad mõistetavalt lahkemad kui tavaliselt. Kuna moenädal on riigi silmis kommertsüritus – erinevalt näiteks kunstiüritustest, nagu PÖFF, Tallinn Music Week ja Jazzkaar –, siis meid ei toetata. Viimati saime kulkast toetust kaks aastat tagasi Kuldnõelale (tasu kunstnikule, kes Kuldnõela auhinna tegi) ja ega me pole rohkem küsinud ka. Me töötame vabatahtlikkuse alusel, keegi korraldajatest palka ei saa. Meil ei ole aastas 12 kuud tegutsevat kontorit, meil ei ole palgalisi. Korraldame Aldoga üritust teiste tööde kõrvalt. Pool aastat töötame kahekesi, teisel poolel kaasame PR-juhi, mõni kuu enne avalööki paar assistenti. Paljude küsimuste puhul pean nõu Kuldnõela žürii liikmetega (Maile Grünberg, Vilve Unt, Edward Köster, Urmas Väljaots ja Kristi Pärn-Valdoja).

Kas ja kui palju saavad moenädalal osalevad disainerid korralduses kaasa rääkida?
Kunstnikega suhtleme umbes kuus kuud, sest tavaliselt tehakse osalemisotsus aprillis-mais, intensiivsemalt oleme ühenduses augusti algusest oktoobri lõpuni. Selle aja jooksul on kõigil õigus oma arvamusi, kahtlusi, ettepanekuid ja ideid meile esitada – arutame neid koos. Kui
palju neid tegelikkuses saadetakse, on iseasi, aga kõigil on see võimalus. Moekunstnikud saavad enne oma moenädalal osalemise soovi kinnitamist tutvuda, kus üritus toimub, milline on lava jne. Kui disainer otsustab osavõtu kasuks, hoiame teda jooksvalt toimuvaga kursis; kui ta tahab sekkuda, on alati ka see võimalus olemas.

Tallinna moenädal on avalik üritus, kuhu saavad pileti osta kõik huvilised. Ometi on maa ilmas sellised üritused vaid kutsetega külalistele.
Jah, ka Riia moenädalale pääseb kutsetega, mida eelkõige pakutakse ürituse sponsorite seltskonnale. Kas seetõttu istub saalis kvaliteetsem publik? Kahtlen sügavalt. Meie formaat on algusest peale näinud ette seda, et inimene, keda muidu Tiina Talumehe moeetendusele ei kutsuta, võib kord aastas osta pileti ja sellest siiski osa saada. Siin mängib suurt osa ka ajalooline järjepidevus – meenutagem kas või populaarseid Tallinna moemaja etendusi. Inimestel on selle vastu selge huvi ja ma ei näe põhjust, miks moodi armastav publik ei peaks moenädalale pääsema. Kui külastaja vaatab etendust ja talle hakkab sealt midagi meeldima, saab moenädala bukletist otsida üles disaineri kontakti ja pöörduda oma sooviga otse tema poole – mitte keegi ei saada teda ukse tagant minema. Sel aastal avame ka pop-up- kaupluse, kust igaüks saab endale midagi meelepärast soetada. Rõhutan, et tavatarbija osa ei ole moenädala puhul üldse väike. Igal disaineril on õigus kutsuda etendusele oma kontakte. Kui saal mahutab 800 inimest, võivad sellest poole moodustada tema külalised. Kui korraga esitleb kollektsioone mitu kunstnikku, läheb see osa nende vahel jagamisele. Ülejäänud kutsed saadame ajakirjanikele ja sponsoritele, müüki paiskame umbes kümme protsenti piletitest ehk mainitud 800 kohast on pääsme lunastanud vaid 80 külalist.

Kui suur hulk inimesi moenädalat külastab?
Eelmisel aastal saavutasime publiku hulgaks märkimisväärse arvu – kolme päeva jooksul külastas meid üle 5500 inimese. See ei ole küll spordihallitäis, aga siiski kõnekas number. Samas ma ei tunneta, et moekunstnikud ootaks meilt selle kasvatamist. Huviliste arvule tuleb kusagil piir ette ja meil ei ole plaanis seda kunstlikult tõsta.

Kuidas on disainerite ootused moenädalale ajas muutunud?
Olen kindel, et disainerid teadvustavad endale üha enam, miks nad moenädalal osalevad – millised on eesmärgid ja mida soovitakse etendusega saavutada. Näen, et nad teevad üha rohkem ka ise, näiteks kutsuvad just endale sobivaid külalisi. Kuna Eestis on disainitootele sisuliselt kaks hulgiostjat – ja nad mõlemad töötavad Kaubamajas, isegi Stockmanni ostab sisse soomlane, kel ei lubata siin iseseisvalt ostuotsuseid teha –, võib öelda, et hulgikaubandus meil sisuliselt puudub. Usun, et tänu sellele naudivad disainerid olukorda, kus nende loomingut soetavadki just nimelt needsamad inimesed, kes saalis istuvad. Jah, nad ei osta küll ühte mudelit kolmsada tükki, kuid aasta peale samapalju kleite ehk küll. Näen, et disainerid teadvustavad seda endale, kui nad moenädalale tulevad.

Kui palju maksab disainerile moenädalal osalemine?
Meie ürituse puhul on disaineri rahaline panus erakordselt väike. Kui Peterburis on lavale pääsemise miinimumsumma 2000 eurot, siis Tallinnas on keskmiseks tasuks 300 eurot. Oleme ürituse üles ehitanud algusest peale nii, et disaineri omakulud oleksid võimalikult väikesed. Me ei paku lahendusi, vaid võimalusi. Kes otsustab sellest kinni hakata, kasutab selle ka enda jaoks ära – nii hästi või halvasti, kui see tal välja kukub.

Teile on ette heidetud, et Tallinna moenädalal osalemisega ei kaasne rahvusvahelisi kontakte.
Me ei ole Eurovision, me ei saada kedagi kuhugi. Kuldnõel on lokaalne moeauhind. Loomulikult näeb igas CVs hea välja, kui oled saanud kohaliku kõrgeima tunnustuse, aga meie statuut ei näe ette mingisugust rahvusvahelist tegevust. Meie ambitsioon ei ole kunagi olnud olla rahvusvaheline üritus, ja kuigi meil käib igal aastal ka rahvusvahelisi külalisi, pole see eesmärk omaette. Kinnitan, et ka Pariisi moenädalal ei saadeta osalejaid järgmistele moenädalatele. See on üritus, kus iga disainer osaleb seetõttu, et tahab seda teha, ja seab endale ise eesmärgid. Meie loome tingimused ja võimalused kollektsiooni näitamiseks.

Millised on Eesti moevaldkonna suurimad kitsas kohad?
Suurimaks kitsaskohaks pean seda, et algajatel disaineritel on väga raske oma stuudiot luua. Nullist alustada on kõige keerulisem. Mitmekesi koos on seda küll lihtsam teha, kuid tegelikkuses näeb vähe variante, kus suudetakse edukalt koos toimida – loomingulised hinged ei taha omavahel sobida. Samas, üksi alustada on kordades raskem. Kes on tudengistaatusest n-ö pärisellu sisse murdnud ja oma ateljee rajanud, on teinud ühe suure pingutuse ning edasine on veidi lihtsam. Tänapäeval on maailm avatud, kui vaid ideid jätkub. Piisab sellest, kui teha superlahedaid asju ja paar-kolm õiget inimest satuvad Facebookis su tegemisi like’ima. Võid sattuda sinna, kuhu poleks iial arvanud, et kunagi satud. Tänapäeval on võimalus, et sind märgatakse, kordi suurem kui näiteks kümme aastat tagasi. Tooksin esile ka moeetenduste korraldamise. Oma show ülespanek on keerukas ja kallis, kuid ometi tahetakse seda alati teha, sest see käib rõivaloomingu juurde. Eestis võib regulaarselt show’sid korraldavaid disainereid üles lugeda ühe käe näppudel. Ka väga lihtsa moeetenduse tegemine maksab ja sponsoreid on raske leida. Nad tulevad vaid tuntud nime peale, kelle puhul võib kindel olla, et saalis istub ostujõuline publik. See on ka üks põhjus, miks moenädalal osalemine on disaineritele mugav.