Savonlinna järvede keskel kahekümne viie meetri sügavusel maa all on magnetina mõjuvad koopad, mis tõmbavad 4,5 tunni rongisõidu kauguselt Helsingist* kohale hordide viisi turiste. Miks? Alates 1980ndate keskpaigast tegutseb seal Soome suurim erakunstimuuseum Retretti. Eksootilist soome muuseumit juhib nüüdseks juba pea aasta eesti kunstiteadlane Anu Liivak. Lisaks kõrgetasemelistele näitustele sügaval koobastes, lisab sellele elitaarsust kasin juurdepääs Retrettile – muuseum on avatud vaid kolm kuud aastas. Näitusepindade kõrval on koobastes ka hiilgava akustikaga konserdisaal 800-le (!) inimesele. Olgugi, et kontserte korraldatakse seal kahjuks harva.

Õieti tuleks Retrettist rääkidakui kunstikeskusest, sest puuduvad nii oma kunstikollektsioon kui sellega kaasnevad kohustused ja kõik sponsorite rahad investeeritakse näitustesse. Samas puudub muuseumis inimene, kes tegeleks näituste kujundamisega. Kõige selle eest vastutab vaid kuueliikmeline kollektiiv.

Iga suvi toob Retrettisse ühe tuntud nime 19.-20. sajandi klassikast ja teise samaväärse magneti vanemast kunstiajaloost. Näiteks on turiste kohale meelitatud Chagalli vitraazide, Picasso ja Kandinsky graafika- ja maaliloominguga. Praegu on Retrettis väljas laitmatu valik Aivazovski lahingustseenidest ja meremaalidest ning Haagi koolkonna ja van Goghi tööd. Hoolimata Retretti sihtasutuse nõukogust, kes korralduslikes küsimustes oma lõpliku sõna lausub, ilmneb Anu Liivaku jutust, et näituste valikus on juhatajale seatud kaalukas otsustusõigus. Ja Liivak hindab enne kõike kvaliteeti, teravaid ja pedantseid kriteeriume tema kunstimaitses pole, sõnab Liivak, kellele meeldivad kunstinähutsed erinevatest ajastutest.

Väiksemad näituseruumid Retrettis on pühendatud peamiselt soome kaasaegsele kunstile, lisaks sellele eksponeerib Retretti augusti lõpuni võimsat väljapanekut Mati Karmini miinimööblist. Liivaku sõnul on selge, et Retrettisse ei kutsutud teda selleks, et propageerida eesti kunsti. Ja sellegipooles olevat soomlaste huvi eesti kunsti vastu üllatavalt suur. Nii püüab Liivak Retretti programmis igal aastal koha leida mõnele eesti kunstniku näitusele.

Anu Liivak on aastaga hästi sisse elanud Soome asjaajamis-süsteemi, paljust muuseumisse puutuvast kõneldes jääb Liivaku jutust kostma delikaatselt sõna “kuuldavasti”, kindlustades igaks juhuks taganemistee. Ja eesti kunstielust räägib Retretti juhataja siiani meie-vormis. Pikalt ja vaimustunult võib ta kõnelda 1990ndate alguses läbitud kultuurijuhtide kursustest, mis koondas proffe üle terve Euroopa. Esimesest korda õppisin seal hindama kunstide ja kultuuride paljusust, arvab Liivak. Tema esimene shokk puudutas arusaamist kultuurist – kui see, mida Euroopas kultuuri all mõistetakse on väga laialt, siis meie siin võrdsustame kultuuriga siiski üksnes kõrgkultuuri. Kursuste järel tundus, et kõik uksed on valla, lausub Liivak mõtlikult. Selgus, et veel ei olnud.

Soomes seevastu Liivakut miski väga pahviks ei löönud. Kui siis ehk finantseerimissüsteem, milles kõik toimib pideva vastastikuste suhtluse kaudu sponsorite ja muuseumi vahel. Sponsorid teavad täpselt, mida nad teatud summa eest muuseumilt võivad saada. Ja nad ka küsivad.

Külastajate arv on Retretti jaoks maagiline näitaja. Ja Helsingin Sanomat on mõjukas kunstimaitse kujundaja. Seetõttu on Retretti üheks tähtsamaks eesmärgiks seadnud sellise programmi koostamise, mis tagaks hea vastuvõtu kriitikute poolt. Ning ka Anu Liivak on huvitatud tööst institutsioonis, mis mängib kunstimaailma reeglite järgi. Samas peab Retretti siiski majanduslikult toime tulema. Kogu aastaringi kestev töö muuseumis keerlebki Liivaku sõnul ümber selle kuidas teha seda, mis tundub endale huvitav, võttes vastutuse ka selle eest, et see teisi ligi tõmbaks.

Soomes võrdlemisi populaarseid eramuuseume peab Liivak ühelt poolt ühiskonna küpsuse, teisalt rikkuse näitajateks. Samuti on Soomes on palju rikkaid kunstikogusid, kelle omanikud on oma kollektsiooni kinkinud linnale või regioonile tingimusel, et sellele ehitatakse muuseum. Maire Gullichseni kogu Pori kunstimuuseumis on neist üks esinduslikumaid. Sarnase s[steemi j’rgi toimivad eramuuseumid Eestis on siiski tulevikumuusika, arvab Liivak.

* See ei ole lühike maa isegi Soome mastaapides.

Kuidas pääseda eestlasena juhtima Retretti’ masti kunstimuuseumi?

Retsepti selleks pole. Tuleb kõvasti ja ausalt tööd teha. Kindlasti on vaja mõningaid eeldusi - keelt ja suhtlemist. Ja päris palju õnne.

Noortel on lihtsam, neil puudub see barjäär, mis oli meil. Neil ei ole seda nõukogude aegset kogemust, mis arvatakse olevat väga spetsiifiline. Minu arvates ei ole see nii. Ja oluline on leida tööandja, kes samuti usub, et see nii ei ole.

Kuidas eestlasena Euroopa Liidus hakkama saate?

Eesti on niivõrd väike ja sellest väiksusest sünnivad omad probleemid – palju on tsunfti- ja onupojapoliitikat, väärastunud väärtushinnanguid. Oma julguse ja reeglite eiramisega oleme midagi saavutanud, aga seda ei saa teha lõpmatult, see on ebademokraatlik. Mis kellelegi on kasulik, võib olla ka kuritegelik. Euroopa Liiduga ühinedes muutuvad mängureeglid, pisike klikk ei määra enam, kogu mänguväli laieneb.

Kas töö Tallinna Kunstihoone intendandina on võrreldav praeguse tööga?

Töö, mida ma teen, on oma olemuselt sama, suurusjärgud on erinevad. Süsteem töötab siin muidugi paremini, võimalused on paremad. Retretti ühe näituse eelarve on suurem kui Kunstihoone terve aasta eelarve. On sarnaseid jooni. Ja energiat ei kulu kõrvalisele jamale.

Kunstihoonesse kutsuti mind nõukogude aja lõpul, kui raha ei olnud veel probleem. See kestis vaid pool aastat ja raha muutus suurimaks probleemiks. Need algusaastad Kunstihoones võrdusid mitme erineva eluga. Kunstihoone kõige ilusama ja kesksema näitusepinnana peaks samas hoopis tegelema rahvusvahelisele areenile ja väljapoole orienteeritud eesti kunstiga. Kunstnike Liit aga soovib tegeleda oma liikmete näitustega. Dilemma eksisteerib seal praegugi. Pidev balansihoidmine kahe pooluse vahel oli väga väsitav, otsest arengut viimastel aastatel ei toimunud. Tahtsin midagi muud.