Aprilli tähtsaim väliskülaline
Läbi ajaloo on inimest saatnud kihk valmis ehitada midagi endasarnast. Juba rohkem kui 700 aastat tagasi joonistas Leonardo da Vinci väidetavalt maailma esimese humanoidroboti skeemi: keskaegses rüüs rüütel suutis (vähemalt jooniste järgi) istuda ning liigutada käsi ja kaela.
Kui keegi oleks sel ajal Leonardolt küsinud, millisena näeb ta humanoidrobotite tulevikku, oleks ta ilmselt öelnud, et aastal 2000 on robotid vaat et tähtsamad ja intelligentsemad kui inimesed. Sel nädalal teeb Eestisse visiidi Honda humanoidrobot Asimo ning kogu austuse juures tema vastu tuleb öelda, et humanoidrobotite alal oleme esialgu ikka üsna kehvas seisus.
Muidugi on Asimo ühe roboti kohta tohutu saavutus. Inimorganism on nii hästi ehitatud, et selle tehniline matkimine on osutunud arvatust palju suuremaks väljakutseks ning ega meil esialgu muid võimalusi peale mootorite kõigi vajalike luude-liikmete liigutamiseks ei ole. Asimo juhtimiseks on vaja üle 20 mootori ning nii väikest arvu peetakse väga heaks saavutuseks. Asimo arendusse on läinud kümneid või isegi sadu miljoneid dollareid ning üle 20 aasta.
Seega ei ole Asimo küll midagi nii lihtsat, et igaüks suudaks ta paari vaba õhtuga oma garaažis valmis ehitada, ent kui esimesed katsetused jäävad juba 700 aasta taha, siis praeguseks võiksime küll olla hoopis kaugemal. Asimo suudab kõndida ja joosta, ta saab aru teatud žestidest ja sellest, kui teda kõnetatakse. Kui vaja, ronib ta ka treppidest üles-alla ja... see ongi peaaegu kõik. Kui näpuga näidata, saab ta suunast aru, samuti tunneb ta ära liikuvad objektid, nende suuna ja kiiruse. Ta oskab kättpidi teretada, teha vahet kõnel ja muudel helidel ning meelde jätta kuni kümme nägu, mida hiljem oskab ka nimedega kokku viia. Kuid unistus külmkapist õlut toovast majapidamisrobotist ei ole veel täitunud.
Ometi on meie iha inimesesarnase tehisolendi järele nii suur, et pisikest, 130 sentimeetri pikkust ja umbes 50 kg kaaluvat robotit koheldakse kui mõnd peent kõrgest soost külalist. Juba praegu on teada, et aprillis on Eestis visiidil Asimo ning järgmine tähtsam külaline tuleb ehk oktoobris, mil Eestisse saabub Briti kuninganna Elizabeth II. Ja kui palju inimesi üldse saab uhkustada sellega, et nad on avanud kauplemise New Yorgi börsil, rääkinud Taani kuningannale anekdoote ja kinkinud talle lilli, surunud kätt Tšehhi ja Türgi peaministritel ning tantsinud näitleja Ellen Degeneresiga?
Aastakümnete vältel on teadlased ja kirjanikud üritanud selgust saada, mis imevägi see ikkagi on, mis meid tehisinimeste poole tõmbab. Üheks võimaluseks peetakse lihtsalt meie egoistlikku maailmapilti. Kui kirjanik Edgar Rice Burroughs oma 1912. aastal avaldatud romaanis "Marsi printsess" esimest korda rääkis väikestest rohelistest mehikestest, pani ta sellega aluse tervele kahejalgsete UFOde kultuurile. Pärast seda jagas massimeedia ära, et esiteks on inimestel humanoididega kergem samastuda ja lihtsam neid tajuda ning teiseks on kahel jalal kõndivat elukat palju lihtsam valmistada kui ebamäärast ringiroomavat, kuid siiski mõistusega plöga.
Berkeley ülikooli õppejõud ja küberkultuuri ekspert Greg Niemeyer räägib, et inimesi (ja ta mõtleb siinkohal mehi) ajab arvuteid ehitama vagiinakadedus ja et intelligentse tehnika konstrueerimine on meestele justkui sünnitamise asendustegevus.
Kindel on igatahes see, et meile meeldib vaadata maailma oma pilgu läbi ning kuigi inimesesarnase roboti loomine on palju raskem kui näiteks "Tähesõdadest" tuntud ümmarguse R2D2 ehitamine, toimib kahel jalal kõndiv Asimo ohoo-efektina igal juhul paremini kui teise Jaapani elektronikahiiu NEC PaPeRo (mis muide näebki üsna R2D2 moodi välja). Märtsis IT-messil Cebit ei osanud külastajad PaPeRo intellekti kohta suurt midagi arvata, aga kindel on, et oleks Asimo väljas olnud, oleks Honda boks pikali joostud.
