“Ära näpi mind, vanamees!”
Sellel lool on kaks võimalikku algust, mis erinevad teineteisest nagu öö ja päev. Vaatame seda läbi 15aastase Sigridi* silmade. 30. juulil 2006 hääletab neiu Tallinnas lennujaama juures. 9. klassi tüdrukul on vaja jõuda koju Põltsamaale. Kella viie ja kuue vahel võtab neiu oma Volkswagen Passati peale vuntside, hõrenevate juuste ja õllekõhuga keskealine mees.
Sohver teeb teel mitu suitsupeatust. Asi läheb õige kahtlaseks, kui mees keerab auto pärast Mäod juba kolmandat korda maanteelt maha. Seekord sõidab ta ligi kilomeetri teest eemale, tühjale lagendikule metsa vahel. Seal alustab ta nilbet juttu stiilis "kas sa raha tahad teenida" ja "luba ma katsun su kõhtu". Ta surub nääpsukese neiu oma kehaga vastu autot ja hakkab talt riideid rebima.
Sigrid on hirmust ja ehmatusest peaaegu oimetu. Kõik käib nagu halvas filmis. Ta lükkab ligitikkuja kaks korda eemale. Ning lõpuks, sõnadega "ära näpi mind, vanamees!" võtab koti ja marsib minema.
46aastane Priit jutustab sama lugu hoopis teisiti. On nädalalõpp ja edukas väikeettevõtja on teel sõbra juurde Tartusse. Töö tõttu veedab ta palju aega roolis, mistõttu pole hääletaja peale korjamises tema jaoks midagi ebatavalist. Priit on sõjaväest saati suitsumees, aga tal on üks kiiks. Autos ta ei suitseta - konihais ei meeldi endale ega sobi lapselapsele.
Juba Sigridit lennujaama juures peale võttes hoiatab Priit plikat, et teeb suitsupeatusi.
Esimese sigareti läidab ta maantee servas, teine kord keerab ühele tuttavale puhkeplatsile ja kolmas kord, 90 kilomeetrit Tallinnast, tüürib ta metsateele trassist 700 meetri kaugusel. Siin teatab Sigrid ootamatult, et tema enam edasi ei sõida, võtab kompsud ja teeb minekut.
On ilus soe õhtu, kell on kuue tuuris. Priit kehitab õlgu, kuid ei oska veel halba aimata. Ta käib tiiru Tartus ära ja jõuab just koju, Õismäele naise juurde, kui korteri ukse taga annavad kella kaks politseinikku ja kutsuvad ta õue. "Neiu, kelle te täna peale võtsite, süüdistab teid vägistamises," teatavad mundrimehed pikema jututa. Priit pannakse raudu ja viiakse arestimajja Rahumäel.
Üks kahest osapoolest valetab, mis saatusliku suitsupausi ajal üksikul metsavälul juhtus. Kõige kummalisem selles loos on, et ligi kolm aastat väldanud eeluurimise ja kohtuprotsesside järel ei saanud õigust õieti kumbki osapool.
Ehkki Priit jäi lõpuks õigeks, ei ütle kohtuotsus, et tüdruk valetas.Kindel fakt on, et pärast seda, kui Sigrid ja Priit sel juuliõhtul metsas lahku läksid, helistas neiu oma sõbrale ja too omakorda politseisse. Patrull korjas Sigridi peale ja toimetas Paidesse.
Arvestades kahtlustuse tõsidust, on tagantjärele raske mõista, miks tüdrukule ega mehele ei tehtud arstlikku läbivaatust ega ekspertiisi. Priitu hoiti kaks päeva kinni, mille kestel teda küsitleti korra, ja lasti siis vabadusse. Tema kodu ei otsitud läbi, et leida tema riietelt märke rünnakust. Tüdruku jutu toeks polnud mingeid füüsilisi tõendeid.
Kuid sellest hoolimata saatis prokurör Merike Lugna Priidu kohtu alla. "Mina algul uskusin kannatanut rohkem kui Priitu," räägib prokurör. "Mis põhjus oleks neiul üleüldse olnud valetada?" Seetõttu esitas ta Priidule süüdistuse, et mees kasutas ära ohvri abitut seisundit ja kaasas alaealise tahte vastaselt sugulise kire rahuldamisele suguühte st erineval viisil.
See keeruline sõnastus tähendab, et mees surus neiu väidetavalt vastu autot, tiris tema rinnahoidja üles, hõõrus oma keha vastu paljastatud rindu, avas neiu püksiluku ja tiris alla tema pükse. Et väikest kasvu neiu sellele (hirmu tõttu) vastupanu ei osutanud, ei jäänud vägivallast mingeid märke. Et mees ennast lõpuni ei rahuldanud, polnud prokuröri sõnul põhjust otsida ka ohvri riietelt kehavedelikke või muud DNAd. "Sealt ei olekski midagi leida olnud," usub prokurör.
Priidu meelest on see jutt jama - isegi teoreetiliselt pole võimalik ohvrit jõuga vastu autot nii paigal hoida ja lahti riietada, et sellest kellelegi mingit märki ei jää. Samuti ei klapi Priidu meelest, et kui neiu kartis vägistamist, siis ummisjalu põgenemise asemel korjas ta autost oma asjad ning kõndis minema.
"Haiget ta mulle eriti ei teinud," tunnistab Sigrid. "Ma ei osanud selle peale midagi rohkemat teha." Hoolimata vastuoludest süüdistuses mõisteti varem karistamata mees nii esimese kui ka teise astme kohtus süüdi. Ta sai tingimisi aasta vanglat.
Priit mõistab, et hoolimata tõendite nappusest paistab tema lugu hõre: "Minu viga oli, et ma keerasin teelt kõrvale." Nii väheusutav kui see ei kõla, otsis ta oma sõnul ainult tuulevaikset kohta, sest teda piinab juba aastaid äge seljavalu. "Olen aastaid seda teed sõitnud ja mul on välja kujunenud oma kohad, kus ma kinni pean."
Priit on 27 aastat abielus, tal on kaks last ja üks lapselaps. Hoolimata sellest, et kahtlus oli vastik, toetas pere teda. Mees palkas uue advokaadi ja kirjutas kaebuse Riigikohtusse, kus tema lugu vaagis kuus kohtunikku. Ka nemad leidsid, et uurimistoiminguid oleks saanud teha rohkem.
Kohus leidis lõpuks, et puuduvad tõendid, mis kinnitavad Sigridi abitusseisundit. Ehk teisisõnu - kui sinikaid, kriime või midagi hullemat pole, siis ei allutatud noort naist jõuga ega vastutahtsi. "Sellist asja ei ole võimalik tuvastada, kui jälgi ei ole," resümeerib prokurör Lugna, kellele see pole esimene väidetav vägistamislugu, mis kokku kukub.
Priit on nüüd küll paberil puhas mees ja sai riigilt isegi 60 000 krooni advokaadikulude katteks, kuid lõpuni õnnelik olla ei saa. "Minu arusaamine kriminalistikast ja õigusemõistmisest muutus nende aastate jooksul ikka kõvasti," räägib endine süüalune. Kahtlus jääb õhku, sest paberil on mulje, et Priit pääses konksu otsast tänu tehnilistele nüanssidele või paragrahviväänamisele.
Sigrid on enda sõnul püüdnud lugu unustada, sest edasi kaebamiseks tal raha pole. "Kui ta on selline siga, et teeb ja ei julge tunnistada, siis sellised inimesed lihtsalt on," resümeerib tüdruk, kes pole pärast seda kordagi hääletanud. Kumb kahest siis ikkagi valetab?
* Nimed asendatud. Õiged isikud on toimetusele teada.
