“Ära nüüd ikka posti vastu sõida!”
Laupäeva õhtupoolikul pani suurärimees Hans Winnal oma uuele uhkele autole hääled sisse. Ta kavatses koos abikaasa ning taanlasest külalisega sõita Tallinnast ära suvilasse Narva-Jõesuus. La Salle, mille rooli Winnal istus, oli General Motorsi kallimaid ja paremaid masinaid. See oli auto alles teine või kolmas sõit. Ega muu auto kui La Salle poleks sel päeval sobinudki – külaline Winnali kõrvalistmel oli nimelt härra Harald Sigetty General Motorsist. Ja Winnal oli General Motorsi ainuesindaja Eestis. Tagaistmele võtsid kohad sisse proua Winnal ja autojuht Valter Einmann.
Auto tegi kaks uperpalli
Kolme tunni pärast jõuti mööda praegust Vana-Narva maanteed 128 kilomeetri kaugusele Tallinnast. Tee muutus liivaseks ja käänuliseks. Auto tagumised rattad hakkasid maantee ühest äärest teise hüplema, tee ääres aga terendas ees kahtlaselt lähedal telefonipost.
“Ära nüüd ikka posti vastu sõida!” hõikas proua Winnal murelikult oma abikaasale.
“Eks või sõita ka,” vastas mees naeratades.
Vaevalt kümmekond meetrit pärast posti tormas auto järsku maanteelt üle kraavi põllule ja otse vastu kivi. Kokkupõrge oli nii tugev, et kivi kisti maa seest välja ja lohistati meetri jagu edasi. La Salle tegi kaks kukerpalli, põrkas vastu veel üht kivi ja maandus siis viimaks ratastele, mattes proua Winnali enda alla.
Esimese uperpalli ajal paiskusid kõik sõitjad autost välja. Hans Winnal virutati suure hooga vastu kivi, kuhu ta lamama jäi. Kriimustustega pääses Einmann, kes ka esimesena toibus ja teisi abistama ruttas. Sigetty kiiret abi ei vajanud, tal oli küll parem käsi õlast välja väänatud, aga muidu oli mees terve. Proua Winnal lebas pooleldi teadvusetult auto all, esimeste rataste ja bensiinipaagi kohal. Kuna auto rattad olid maasse vajunud, ei saanud naine omal jõul välja. Suure vaevaga tõstis Einmann auto tungrauaga üles ja kiskus proua auto alt välja. Õnneks pääses proua Winnal kergete muljumistega.
Hans Winnal aga enam püsti ei tõusnud, kuid ta oli tugevale hoobile vaatamata meelemärkusel. “Palun, aidake mind autosse,” ütles Winnal vaevukuuldavalt. Tal olid suured valud, kuigi mingeid väliseid vigastusi mehel ei olnud. “Pange mulle müts pähe,” sosistas Winnal natuke hiljem. Umbes kümme minutit pärast õnnetust Winnal suri, põhjuseks sisemine verejooks.
Einmann jooksis Pada vallamajja ja helistas sealt Rakvere linna haigemaja arstile, paludes tal õnnetuskohale tulla. Abi asemel juhatati ta edasi jaoskonnaarsti juurde, sest haigemaja arstil polnud väljasõidu kohustust. Jaoskonnaarst kuulas telefonis jutu ära ja küsis, kes talle tasu garanteerib. Alles tund aega hiljem teatas arst, et ta siiski tuleb kohale. Vastu puikles algul ka konstaabel.
Õnnetuse põhjuste üle räägiti tollal palju. Ühe versiooni järele oli tegemist roolirikkega, mistõttu auto kaotas juhitavuse. “Lähemal järelevaatamisel selgus, et mootor on terve, kuna tüür on täiesti rikki läinud,” kirjutas Postimees.
Seevastu Päevalehe kirjeldus autost pärast õnnetust lükkab versiooni ümber: “Auto on raskelt vigastatud. Parem külg sisse muljutud, jala- ja porilauad purustatud, klaasid ühes raamide ja alustega välja murtud, mootori kattel suured mõlgid, tüüriratas purunenud, kuid tüür ise korras. Ka mootor on terveks jäänud. Alul arvati, et selle autoga enam edasi ei saa ja Rakverest telliti selle Tallinna viimiseks veoauto. Hiljem pandi aga vigastatud auto mootor tööle ja kell 6 jõuti Tallinna.” Niisiis oli auto tehniliselt korras.
Kõige usutavamalt põhjustas õnnetuse juhi tähelepanematus. Nimelt oli Winnal vahetult enne saatuslikku hetke taanlase Sigettyga juttu ajanud. “Arvatakse, et H. Winnal juttu ajades mõtted laiali oli lasknud minna ja käänu peal selle asemele, et kiirust vähendada, lisas gaasi juurde, mis auto teelt kõrvale viis ja põllule kivide otsa paiskas,” vahendas Rahvaleht.
Kuldraha taskus laia ilma
Hans Winnali tee autokuningaks polnud kerge. Viljandimaal talupidaja peres sündinud Hans pidi juba 14aastase poisikesena minema laia ilma leiba teenima, sest paljulapselises peres ei jätkunud kõigile ruumi. Kaasa sai Hans isa õnnistuse ja kümnerublalise kuldraha, mida ta hoidis kui õnneraha elu lõpuni alles.
1915. aastaks oli Winnal end üles töötanud juba Gorbatschevi kaubamaja ärijuhiks Tallinnas. Samal aastal asutas ta oma esimese ettevõtte, värvivalmistamise töökoja. Siis hakkas müüma põllutöömasinaid. Järgnesid traktorid ja lõpuks autod. Kahekümnendate aastate teisel poolel müüs Winnal aukartustäratavalt paljusid automarke nagu Ford, Chevrolet, Fiat, Buick, Oldsmobile, Cadillac, Pontiac jt. Toonaste arvestuste kohaselt oli kolmveerand Eestis liikuvatest autodest müüdud tema Tatari tänaval asuva äri kaudu. Sellega Winnal teeniski ära hüüdnime Eesti Autokuningas.
Winnal maeti Rahumäe kalmistule ja tema hukkumiskohale püstitati mälestusmärk. Ärimehe matuserongkäik oli muljetavaldav – oma kuningat tema viimsel teekonnal saatis 58 autot! Hüvastijätjaid oli väga palju, sest Winnal oli ka ühiskondlikult aktiivne. Ta oli Tšiili aukonsul Eestis, Tallinna Kaupmeeste Seltsi esimees, Krediitpanga nõukogu liige, Pühavaimu koguduse juhatuse esimees jne.
Hans Winnali testamendis oli kaks punkti, mida juba toonane ajakirjandus lugupidavalt käsitles. Esimene oli: “Ettevõte ei tohi mingeil tingimustel minna võõrastesse kätesse.” Winnal ei tahtnud, et tema hea nimi ei läheks teiste firmade kasutada. Ja teine: “Iga tööline, kes vähemalt 1 aasta tema teenistuses olnud, saab likvideerimise korral 6 kuu palga.” See oli tolle aja kohta erandlik käitumine. Varsti pärast juhi surma lõpetaski Hans Winnali firma igaveseks oma tegevuse.
