Araabia Ühendemiraadid kasutavad Eesti sõjatehnikat
Olgu sõdurid Araabia Ühendemiraatide relvajõududes või Eesti kaitseväes - mõlemad kasutavad väljaõppes Eesti tehnoloogiafirma Eli lahingusimulaatoreid. Uue väljakutsena arendab firma mehitamata luurelennukeid.
Tallinnas Pirita parkmetsade varjus vaikselt tegutsev Eli on Eesti kõrgtehnoloogilise sõjatööstuse üks lipulaev ning innovaator. Balti riikide juhtiv tegija armee simulaatorite alal toodab lisaks erinevaid raadio teel juhitavaid sihtmärgisüsteeme, tiire ja relvade tagasilööki imiteerivaid seadmeid.
Kõik olemas, sealhulgas niiöelda "omatoode"
Ettevõttel on kõik, mis rahvusvaheliseks läbilöögiks vaja - lisaks oma ainulaadsele patenteeritud lahendusele ka tugev partnerite võrk ning entusiasm. Seetõttu leiab Eli tooteid lisaks Euroopa riikidele - Eesti, Läti, Soome, Inglismaa, Prantsusmaa jt - ka eksootilisematelt turgudelt nagu Araabia Ühendemiraadid, Kolumbia, Bangladesh, Malaisia ja USA.
"Kümme aastat tagasi mõtlesime, et oleksime väga õnnelikud, kui saaksime kõik Eesti kaitseväe tellimused. Kuid Eesti turg on ju nii väike!" leiavad Eli tegevdirektor Tõnu Vaher ning müügidirektor Gerry Saarep.
Simulaator nagu päris relv
Simulaator on sõjalist arvutimängu meenutav toode, mille arendamisel põimuvad mehaanika, elektroonika ja tarkvaraarendus. See võimaldab sõdurile rahulikult ja tubastes tingimustes selgitada laskmise algtõdesid. Erinevalt arvutimängust ei kasutata aga laskmiseks mitte hiirt, vaid päris ehtsat tulirelva. Tõsi küll, mitte päris laskemoona.
Videoprojektori abil kuvatakse seinale maastik, kus vastavalt eelsisestatud legendile hakkavad liikuma tankid või muud sõjamasinad. Neid sihitakse küll tavalise tankitõrjerelvaga, kuid mürsu asemel on see varustatud laserkiire sensoriga. Kui toimub lask, arvutab arvuti tuule suuna, relva ballistika, tanki liikumiskiiruse ja relvatoru asendi järgi täpselt välja, kas sihtmärk sai tabamuse. Kui sai, toimub virtuaalne plahvatus.
Simulaatori mõte on hoida kokku kalli laskemoona pealt, sest kuivõrd lihtne "raketipauk" maksab kümneid tuhandeid kroone, on laserkiir palju odavam. Samuti saavad sõdurid ja politseinikud simulaatoris ettevalmistuse reaalses konfliktiolukorras sihtmärgi tabamiseks. Lisaks simulaatoritele, kus kasutatakse tulirelvi, võib põhimõtteliselt luua ka vibulaskmise või koguni golfi simulaatori. Ent Eli keskendub sõjatehnikale.
Gruusia valmistub sõjaks Eesti simulaatorite abil
Esimene kodumaine simulaator valmis Elis juba 1995. aastal, kui ettevõte tegevust alustas. Praegu on erinevaid simulaatoreid Eestis üleval kümneid. Neist suurim - 12 meetrit lai virtuaalne sõjatanner Alfons on Tartus, Kaitseväe Ühendatud Õppekeskuses. Eakas virtuaallahinguväli Alfons valmis kümmekond aastat tagasi ja toona oli ta Eesti kaitseväe jaoks üle mõistuse innovaatiline lahendus. Sellest sai alguse Eli vilgas arendustöö ning praeguseks on mitmed "simud" läinud ka ekspordiks - Araabia Ühendemiraatidesse, Lätti ja Gruusiasse. Enne 2008. aasta augustis puhkenud Venemaa-Gruusia konflikti teatasid Eli grusiinidest partnerid, et nemad võtavad eestlaste saadetud käsitulirelvade ja tankitõrje simulaatoreid väga tõsiselt, sest "nad valmistuvad sõjaks".
Äri peene kontrolli all
Saarepi sõnul napib Elil oma toodete osas globaalset müügivõimekust. Lihtsam on müüa tagasilöögimehhanisme suurtele simulaatorite tootjatele kui minna oma simulaatoritega nii-öelda võtmed kätte põhimõttel maailmaturule. Isegi kui Eesti simulaatorid on väga head, maailma parimad, maksavad selles äris referentsid.
"Tore oleks ju otse välisriikide sõjajõudude logistikaosakonnaga kaupa teha, kuid meil pole veel õnnestunud sinna läbi murda. Igal pool eelistatakse ikka kodumaiseid tootjaid," ütleb Saarep.
Lisaks "sõjaväepoliitikale" tuleb Eli meestel arvestada ka väga peene kontrolliga nende äri üle. Iga müügitehing peab saama riikliku strateegilise kauba komisjoni heakskiidu. "Kui meile helistab keegi kusagilt suvalisest maailmanurgast ja soovib meie toodangut, siis suhtluse alustamisega pole probleeme. Kuid me peame küsima, keda ta esindab, ta peab saatma meile lõpptarbija kinnituse. Siis läheb taotlus koos kaaskirjadega komisjoni, kust tuleb vastus müüa või mitte," kirjeldab Vaher bürokraatiat.
