Areeni kultuuripreemiate žürii tõstiski esmajoones esile Raagi panust Eesti Televisiooni kunstilise taseme tõstmisel nende viie aasta jooksul, mil ta esialgu hanke- ja edasi programmijuhina ning lõpuks juhatuse esimehena ETV nägu kujundada sai.

Aga Raag ei ole ainult telepoiss, ta on multimees – Balti Filmi- ja Meediakooli üks käimalükkajatest (tal on meediakooliga seoses ka kahe kursuse jagu mõtteid, kuid enne vaja Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteooria õppetooli all oma doktoritöö ära kaitsta); ta on tuliselt kaitsnud Eesti filmiprojekte Eurimages’i fondi rahajagajate ees; pidanud filmi- ja meediateemalisi loengusarju ülikoolides; kirjutanud Eesti suuremates päeva- ja nädalalehtedes artikleid-esseid, väljendamaks rahulolematust tarbimisühiskonnas süveneva kultuurituse ja ükskõiksusega. "Tahaks loota, et mu CV alles algab," ütleb ta selle kõige peale.

Korraks tahaks ta siiski ära kaduda, sest niipea kui ta televisiooni juhi ametist lahti sai, on ta kalender kohtumisi täis. Kõik tahavad, et ta nõu annaks või arvamust avaldaks. "Ühel hetkel võib see lõppeda sellega, et muutungi tühikargajaks," sõnab ta tõsimeeli. "Arvamuse avaldamisega on sama lugu nagu muusikaraadiotes hittidega – kui liiga palju kuuled, muutub tülgastavaks." Just seda liigset arvamusavaldamist (enda sõnul virisemist asjade üle, mis talle maailmas ei meeldi) peab ta oma viimase aja suurimaks ämbrisseastumiseks. Liigsest virisemisest ei sünni kasu kellelegi, ja ühel hetkel hakkavad inimesed virilast näpuganäitajast eemale hoidma. Isegi siis, kui see, mis ta räägib, on tõsi.

"Endal on mul õnnelik tunne. Jõudsin oma eluga perioodi, kus aina rohkem tekkis asju, mille puhul ma enam ei teadnud, kas see on õige või vale. Jaan Tätte ütles minu viimases teleintervjuus, et tema kirjutab siis, kui tal on vastuseta probleeme. Kirjutab selleks, et asjadest aru saada. Ja see oli täpselt see mõte, mis mul endal tekkis. Mul on probleeme küllalt, millest kirjutada…" kinnitab ta levinud arvamust, et vabakutselise elu on eriti kiire. Tal on kolme stsenaariumi plaanid. Eesti halvima filmi ("Tappev Tartu") režissöör on omas meeles ka paljud filmitõed selgeks mõelnud: "Primaarne on teha kommunikatiivseid filme – kui sul on midagi öelda, siis tee nii, et see oleks üheselt ja selgelt arusaadav. Tunnistan ausalt, et ma ei ole suur kunstisümbolite tegija, vaid tahan teha mõned lihtsad filmid."

Kui Tulla tagasi ETV juurde, siis Raag ei salgagi, et iga organisatsioon on paratamatult oma juhi nägu. ETV puhul tuleb seda mõista pigem nii, et näo kujundamise juures mängis suuremat rolli see, mis ekraanile ei pääsenud. Ennetustöö. Raag teab, et mõned tema tagasilükatud projektidest hakkasid erakanalites väga hästi tööle. "Tegelikult ma ei tea õnnestumise valemit. Kui reklaam hakkas ETVst välja minema, siis küsis Marju Lauristin, kes oli tollal ringhäälingunõukogus, et näidake, milline see programm siis ilma reklaamita välja näeks. Vastasin talle, et programm jääb põhimõtteliselt samaks. Ja ma ka mõtlesin nii.

Aga siis hakkasid muutused vaikselt tulema. Ma arvan, et see reklaamivaba olukord, millesse me asetusime, muutis meid rohkem kui meie televisiooni. Mingil hetkel sai selgeks, et sõltume ainult avalikust arvamusest. Selleks, et ühiskond kultuuriliselt areneks, et mingid ideed üldse ühiskonnas liiguksid, peavad ideed jõudma nendeni, kes ühiskonnas kõige rohkem räägivad. Vastupidiselt levinud arvamisele ei võitle ETV reitingutes mitte kõige suurema vaatajahulga pärast, vaid kõige kvaliteetsema vaatajahulga pärast."

Oht, mis ähvardab rahvustelevisiooni erakanalitest enam, on see, et tema peamiseks funktsiooniks peetakse riigi kui institutsiooni kõnepuldiks olemist. Ja nii kipub meelest minema, et kõneleda tuleb hoopis kodanikega. Raag väidab, et tema pole teadlikult kunagi riigitelevisioonis töötanud. Tema tegi kodanikutelevisiooni. Riigitelevisioon nõuab "pühad teemade" käsitlemist, nagu laulupidu jne, mille üle ei saa nalja teha. Ja sellest lähtuvalt sünnivad saated, mis järgivad traditsiooni, aga pole enam ammu kommunikatiivsed. Sel juhul ei päästa ka kõrge kultuuri silt.

Oma teeneks peab ta mässumeelsemate mõtete ekraanile lubamist, et lõhkuda sellega kivinenud ettekujutust. "Mõnes mõttes võib laamendamiseks lugeda mitte ainult "Tegelikkuse KesKusi" ja "Esto-TVd", vaid ka läinud aastal valminud telefilme. Lõhkusime kõiki filmi logistilisi norme – teha filme nii väikse rahaga ja kümne-kaheteist päevaga, ega see normaalne pole."

Nii võib öelda, et Raag juhtus lihtsalt õigel ajal õigesse kohta: nii nagu mõni poliitik lõikab kasu sellest, et majandus on pööranud tõusuteele, nii ka ETVs. See, mis tehti majanduskriisist väljasaamiseks, lõi omakorda võimaluse uueks programmipoliitikaks, kus suurel osal inimestest oli võimalik teha tööd ilma südametunnistusega liigseid kompromisse tegemata. "Kõige tähtsam on olla terviklik. Teha seda, mis meeldib, ja olla enda ees aus," kõlab Raagi personaalne kreedo, mida võib vabalt kasutada ka raagitelevisiooni iseloomustamiseks.

Telepurgi-Ilmar on suur mõtleja

Ilmar Raag näib olevat intellektuaal. Kas pole lauses "Eesti Televisiooni juhib intellektuaal" samasugune kummaline vastuolu, nagu väites "Baari Talis on suur mõtleja". Kuidas saab Telepurgi-Ilmar olla suur mõtleja, kui tsirkuse direktor peab olema Carabas-Barabas. Peab piitsaga egomaniakkide karja koos hoidma, et need rahvale tola teeksid.

Ometi on Ilmar Raag esinenud viimastel aastatel avaliku intellektuaali ja silmapaistva mõtlejana. Õnnelikul kombel on tema esseedes ühendatud üldkultuurilised teadmised sotsiaalse paatosega. Näiteks muretseb ta läinud aastal Areenis avaldatud essees, et "ühiskonna domineeriv enamus on minetamas huvi sotsiaalsete teemade vastu" või säilib see vaid "väikese subkultuuri sees, kus loetakse Areeni ja Sirpi ning käiakse vahel ka kunstinäitusel". Vahest mahukaim ja silmapaistvaim Raagi esseetoodangust on OPiraamatus avaldatud essee "Ka mäss kordub farsina", mis vaatleb "Tegelikkuse KesKusi" postmodernistlikku mässu Toomiku modernistliku sitapurgi vastu. Meie päevade mäss on institutsionaliseerunud ja kommertslik, leiab Raag. Ning lõpetab lohutu kokkuvõttega: "Arvan, et kunst on surnud ja alles on jäänud ainult kommunikatsioon." Raagi televisiooni intellektualiseerimine ei läinud muidugi sellisesse "äärmusse", et taastada seal kunagised kirjandussaated, aga ühiskondlikku ja kunstilist mõtet püüdis ta siiski ühendada.

Kalev Kesküla