AREENI TULEVIKUTÄHED 2010: Ettevaatust, juut!
“Kui lavale lähen, tuleb adrekas peale,” ütleb räppar Abraham (21). “Isegi kui kurk on haige, kaob see publikut nähes tunniks-pooleks ära, mõnus enesekindel tunne tuleb. Miski võtab mu üle ja rahvale vist meeldib, et ma selline enesekindel olen.”
Nii räägib põline Tabasalu kutt Lennart Lundve, kes avastas enda jaoks räppimise ja hiphopi vaid neli aastat tagasi. Täiesti juhuslikult sellise ürituse nagu MC Battle – räpparite võisturäppimine – peale sattudes. Ta nägi, kuidas kamraad Tabasalust MC Põhjamaade Hirm võistluse kinni pani, ning sattus asjast vaimustusse. Harjutas kodus aasta, ujus ise kohale ning tuli teiseks. Järgmisel korral pääsesid Hirmuga mõlemad finaali, kuid loobusid teineteise vastu bätlimast ja said disklahvi. Aastal 2008 nabis Abraham aga võidu.
Nende aastate jooksul on Abraham tasapisi liikunud esikalbumi väljaandmise suunas ja aastal 2010 peaks plaat “Piffe, plekki ja presidendiks?” ilmuma. Muidu pusib ta venna mööblifirmas, ehitustel ja peamiselt Tabasalu koolis jalgpallitreenerina. Ehk oleks ta ka ise tõsisemalt vutti edasi tagunud, aga kaks põlveoperatsiooni niitsid ta maha: “Tahaks kõndida ja selliseid asju.”
Nende aastate jooksul on ta jõudnud kaotada ka üksjagu sõpru hiphop-kildkonnast, kes on tema muusika ära põlanud. “Täitsa imelik,” väidab ta. “Mul ei ole albumitki väljas ja juba väidavad, et neile selline raharäpp ei meeldi. Minu jaoks olid nad sõbrad, olen neid alati toetanud, kuid ikka väga veidraid asju on öeldud. Mõnest on täitsa savi juba.”
Tõenäoliselt on asi selles, et ka Abraham kuulas üks aeg hoolega diipi räppi, kuid kasvas sellest välja: “Hakkas tühine tunduma. See ei olnud ka päris mina, ma ei ole underground-vend, pigem rahva ees.”
Oma plaadi loodab ta võimalikult lõbusa saada. Abraham ei soovi maseka-maiguga muusikat, mis nutma ajaks, vaid midagi, mis teeks tuju paremaks.
Ühed sõbrad, kes ta endale aga võitnud, on Eesti hiphopi suurkujud Chalice ja TommyBoy. Sattusid vaimustusse Abrahami lavavalitsemisest, sõnade otsekohesusest ja annavad välja tema plaadi. Juba tilkunud singel “Sitaks plekki” (üks aasta 2009 parimaid Eesti lugusid üldse) ja äsja kuuldavale lastud rütmikas “Tantsi, tantsi” (sisaldab rida “Tantsi nagu strippar Marcol oleks epilepsia!”). Supermeister Chalice on niisamuti Abrahami taustamuusika valmistamise taga. “Ta võtab asja nii südamega, et teinekord tuleb mul pisar silma,” poetab Abraham.
Abrahami plaat sisaldab lõbu kõrval ka palju isiklikku. Väga isiklikku. Mitmest palast käib läbi tema isa, kellest on ta eemal olnud lapsepõlvest saati. “Ta oli halb isa,” ütleb Abraham. “Mul ei ole tema vastu mingit lugupidamist.” Kui ta oli mudilane, istus isa kodus, jõi, laamendas. Läks kallale vendadele, emale, kuni ema ta politsei abil majast välja tõstis. Abraham loodab, et isa kuuleb mõnda lugu, mis tema pihta käib, ning räägib täiesti tummaksvõtva loo:
“Ma olin siis umbes seitsme-kaheksa-aastane. Ta helistas ja ütles, et tahab mind näha, on suvi ja ostab ratta ja nii. Mina väikse lapsena mõtlesin, et ikka kohtuks isaga, keda pole ammu näinud. Saime kokku ja läksime tema sõbra juurde, kus ta teatas, et enne ta mind ära ei lase, kui ema kodu võtmeid ei anna. Lubasin, et ma ei jookse ära, aga siin ma olla ei taha. Läksime vanaema juurde, kus oli kodus vaid purjus onu. Isa ütles, et kui põgeneda proovin, siis – võttis taskust miski naaskli või terariista – kasutab seda.
Lõpuks ema helistas, ta sai aru, mis toimub, ning tegi turvafirmaga diili, maksis korralikku raha neile. Tuli kohale, andis isale mingi vanad võtmed, võttis mu ära ja läksime eespool ära. Isa oli nii täis, et ei jaksanud sama kiiresti käia. Jõudsime emaga eemale pargitud turvafirma autosse, istusime sisse, ning kaks turvameest käsutasid isa minema. Selline päev siis oli.”
Et ta isapoolsest suguvõsaosakonnast kaugele on jäänud, ei tea ta ka oma täpset päritolu. Juut Abrahamiks hakkasid teda tumedama välimuse pärast hüüdma sõbrad. Nimi jäi talle külge, talle istus see, võttis selle omaks ja plaadile tuleb lugu “Ettevaatust – juut!”.
Teoksoleval heliplaadil ütleb ta üht-teist krõbedat ka venelaste kohta, kuigi tal on sõprade hulgas mitmeid venelasi. “Aprillirahutused ajasid mind väga vihale,” tunnistab Abraham. “Tabasalus, kus väga palju venelasi ei ela, tekitas see koolis hulga arusaamatusi. Ma pidin vene rahvusest klassiõele – et ta ei mõtleks, et terve klass teda vihkab – ikka selgitama: selle sõimuga ei mõtle ma sind, sina oled oma. See on nende möllajate kohta, kes eriti haledal kombel ei julgenud ka pärast tunnistada, mida nad tegid.”
“Leidub su plaadi osatäitjate hulgas veel inimesi, kes võivad end selgitusteta äkki liiga solvatuna tunda?”
“Võib-olla Kihnu Virve.”
* kuula www.myspace.com/apuraham
