Vallo Kruuser

Mõni aeg tagasi juhtusin Värske Rõhu veebiküljelt üle lugema Siim Nurkliku esseed “­Moodsa aja lapsed” (vt www.va.ee). Kui me praegu räägime külmalt ja küüniliselt 100 000 töötu ohverdamisest euro saamise altarile, siis Siimu südame peal on terve põlvkonna vaimselt ja tundeliselt tõrjutud noorte ohvriks toomine edu-Eesti eksperimendile – õigemini – nemad, kogu teadliku elu vabas Eestis sirgunud noored, olevatki too uue Eesti eksperiment. Siimu sõnadega – segu robotist, mannekeenist ja ahvist, koormaks terav tundlikkus, eneseteadvus ja kriitikameel. 

“Selleks, et mõista moodsaid marginaliseeritud noori, on tähtis mõista moodsat võimu- ja tõerežiimi [–] Kaasaegne võim toimib põhimõttel, et kõige parem viis inimesi valitseda on jättes neile valitsemise illusiooni: andes inimestele teoorias rohkem vabadusi, et praktikas neid vabadusi veel tõhusamalt kontrollida,” kirjutab ta essees ning jätkab samade teemadega ka oma 2009. aasta Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel II preemia võitnud näitemängus “Kas ma olen nüüd elus”. 

Tulevasele lavastajale esitab too formaate eirav tekst kahtlemata väljakutseid – kuidas panna laval elama kõik need “sotsiaalkriitilised ohked või introspektiivsed oiged”, millest teksti tuum koosneb. Igatahes on blogipidamisega eneses kirjutamiskutsumuse avastanud Siimul näpp kogu aeg aja pulsil, pilk terav ja mõte analüüsirežiimil – sestap ei saagi ma küsimata jätta:

kas sa mõnikord suudad oma pidevalt analüüsiva eneseteadvuse välja ka lülitada?

Ma olen seda viimasel kahel aastal õppinud, õigemini, õppimas. Aga see ei ole niivõrd kriitilisuse, eneseteadlikkuse, distantsi maha surumine – see on pigem nende läbi elamine ja aja jooksul endasse integreerimine. Minu elus on üha enam hetki ja inimesi, mis vajavad eelkõige empaatiat ja tundelist avatust, ja mulle meeldib selline side. 

Pealegi, mõtestav ja kaasa elav ei ole alati vastandlikud suhestumised (ega suunamatud); nad võivad ka ühilduda ja üksteist võimendada. Ja isegi kui nad tekitavad vastuolusid ja võõrandumist, on ka sellel oma väärtus ja potentsiaal. Minu idealistliku plakati peal on hetkel kirjas: miljon kildu ei tähenda, et midagi on katki, vaid et kõik on võimalik. 

Oled enda kohta irooniliselt öelnud, et “subversiivne ühiskonnavaatleja ja sõnaosav avangardtäht”. Tundub, et riputad endale ise sildid külge, eristad ennast vaateaknal teistest sarnastest. Teed sa seda meelega, ennetavalt? 

See on lihtsalt üks minu mõtlemis- ja tajumisviis. Enda jälgimine, tõlgendamine, esitamine, ründamine, katsetamine ja kujundamine käib minuga kaasas, ka kirjutistes. Ning meedia on sellel teel ennekõike veel üks roll, mäng, tasand, vorm, taktika, tekst. Kaasa arvatud see intervjuu. 

Muutuda ajakirjanduses mingiks üheseks ja “tõeliseks” minaks, selleks kategooriaks või tolleks omadussõnaks, või hakata esitama läbinisti tasakaalukaid ja tervemõistuslikke seisukohti – “tõsiseltvõetav mõtleja” –, ei tundu minu jaoks hetkel just kuigi loov, lõbus ega huvitav tegevus. 

Kas kiputakse tihti sulle diagnoosi panema? Stiilis, et “ole normaalne, libista õltsi ja võta vabalt”? 

Tihti öeldakse ainult “veider” või midagi muud, mis laseb endistviisi jätkata. 

Aga ma arvan, et ma võtangi üldiselt üsna vabalt, olgugi et mitte normaal­selt. Aga kui normaalse vabalt võtmise või vabaduse all mõeldakse eelkõige vabadust mitte hoolida, vabadust mitte küsida ja vabadust mitte areneda (nagu Eestis tihti on), siis sellest ma tõepoolest huvitatud ei ole. 

On sul Eestis/välismaal mõni autor, kelle kirjutisi meedias jälgid järjekindlalt? 

Eestis: Alvar Loog, Andres Maimik, Marju Lauristin, Valle-Sten Maiste, Aet Annist. 5–10 tükki veel. Välismaal: näiteks George Monbiot, Geoff Mulgan, Slavoj Žižek, Michiko Kakutani, David Graeber. 

Mida sa arvad (kommerts)meedia formaativast iseloomust? 

Osas kapitalistlikes ühiskondades on see niivõrd ekstreemne, et mingit alust praktiliselt ei eksisteerigi. Keegi ei küsigi enam popstaarilt, kas ta kirjutab oma lood ise; hästi müüvalt arvamusliidrilt, millel ta jutt põhineb; või saatejuhilt, firmajuhilt, parteijuhilt, miks ta seda tegelikult teeb. Minnakse kaasa. Samas leidub ka väljapaistvaid isiksusi, kes üritavad süsteemi ületada-allutada, või on iseendast formaadi teinud: viimastel aastatel näiteks Jon Stewart, Russell Brand, Judd Apatow, Lady Gaga, Alexa Chung, isegi Megan Fox ja miks mitte ka Barack Obama. (Eestis tekitab kohalik kommertsmeedia kultuuriliselt peamiselt nalja ja piinlikkust, poliitiliselt peamiselt muserdatust ja tuimust.)

Oled ka arvanud, et paljudes telesarjades osatakse kõrget ja madalat, moodsat ja arukat ühendada kordades paremini kui kunstis. Mis sarju sa jälgid? 

Hetkel jälgin: “The Office” (US), “Californication”, “Mad Men”, “Bored to Death”, “Nip/tuck”, “The Wire”, “South Park”, “Freaks and Geeks”, “Project Runway”, “Onion News Network” – igaühte üsna erineval moel. Ja ma lisaksin sinna nimekirja ka “Esto TV”.

Ja lõpuks, kas meie aja moehaigusele – küünilisusele – on ravi?

On teine tahk: empaatia. Ja kolmas: ette­kujutus. Ja neljas: mitmekesisus. Ja kindlasti paljusid veel. Ehk, küünilisust ravima ei peagi – selles sisaldub ju oma tõde ka – seda peab rikastama.