Üks tõusvas joones populaarsust koguva portaali käimalükkajatest Gerasimov on 24 aastat vana ja tal on käes EKA fotograafiadiplom. “Siis, kui ma sain esimese kaamera ja hakkasin pilti tegema, oli mu käekiri muidugi praegusest üsna erinev. Alguses räägiti mulle, et kooli saada lootust pole, kuid pärast mõnda aega kestnud sihipärast ettevalmistumist sai minust Kunstiakadeemia tudeng.” 

Praeguseks on ta osalenud rohketel näitustel ja fotoajakirja Cheese lehekülgedel. Dmitri puhul paistab säärane asjade käik olevat loomulik, terve tema Valgevenest pärit pere on kunstiga seotud: “Vanaisa maalis ja kirjutas raamatuid. Suved ma veetsin vanavanemate kodus. Head mälestused, kindlasti on see mind mõjutanud.” 

Kohati tundub tänavamoe jäädvustamine olevat unistuste töö, vähemalt sedasi Dima seda kirjeldab: “Ärkan hommikul üles, söön ja lähen linna. Jalutan ringi ja otsin ohvreid. Mul on oma marsruudid, teatud kohtades liikudes leian suure tõenäosusega head materjali.”

Kuna Gerasimov pole enda sõnul kõige suurem korrapära sõber, sobib selline vabadusel põhinev elustiil talle suurepäraselt. Järgmiseks sammuks oleks loogika järgi moefoto, kuid Dima leiab, et Eesti paikaloksunud loominguliste inimeste mikromaailmas on eneseteostus üsna keeruline: “Keegi eriti ei taha värskete nägudega koostööd katsetada. Vanadest tegijatest imponeerib mulle aga väga Kalle Veesaar.” Kuigi fotograafi elukutse ei eelda pidevat kodumaal viibimist, ei näe Gerasimov end niipea kohvreid pakkimas: “Alati hakkan kodu igatsema. Ükskord tulin autoga Moskvast ja terve tee mõtlesin, kui väga tahaks juba Tallinnas olla.”