Anu Vahtra

"Ma näen siin monumenti kujundajale," ütleb karm kolleeg Heie möödunud aastal ilmunud paksu raamatu "22+ Noored Eesti Kunstnikud. Young Estonian Artists" kohta, kui räägin, et kohtun selle kujundaja Indrek Sirkliga. "Kujundaja ei hooli kunstnikest ega sisust!"

"Lõpuks ometi midagi kriitilist!" Istume Kukus, Sirkel näib peaaegu õnnelik, kui talle ettevaatlikult kolleegi kahtlustest räägin. Vaikne, viisakas, tagasihoidlik 21aastane disainiüliõpilane Indrek Sirkel tõusis tähelepanuorbiiti just selle raamatu kujundajana. Graafiline disain on viimastel aastatel olnud tema elu keskpunkt. Kõik algas suvisest tööotsast pisitrükikoja kujundajana pärast 9. klassi. Seal tegi Indrek visiitkaarte. Koolis kujundas ta koolilehte. Kunstiakadeemia graafilise disaini erialale, mis on kurikuulus oma ebaloomuliku konkurentsi poolest, sai ta sisse esimesel katsel.

Graafilise disaini osakonnas algasid just siis uuendused, õppejõududeks olid tööle võetud Ivar Sakk ja Kristjan Mändmaa. Omal ajal kurikuulsa, kunst.ee’s ilmunud ja lumepalliefekti omandanud poleemilise artikliga "Sitt" Eesti graafilise disaini maastikku puhastanud Mändmaad peab Sirkel oma tähtsaimaks mõjutajaks. "Ta pöörab su mõtlemise pea peale," ütleb aasta Mändmaa loenguid kuulanud üliõpilane.

See, et ta ei ole läinud tööle reklaamifirmasse, on ka natuke seotud õpetaja Mändmaa kompromissitusega. Graafilist disaini minnakse tihti õppima ettekujutuses, et see on tingimata raharohke reklaamitöö.

"Olen välistanud reklaami. Pinnapealne tegevus, sealt ei tule head asja. Ma ei ole muidugi kunagi reklaami vallas töötanud, sealt see mõtlemine," selgitab Sirkel.  

"Miks pöörduvad Eestis ka kultuuriinstitutsioonid graafilise disaini tellimiseks reklaamifirmade poole?" küsib ta. Ometigi võiks ju näiteks galeriid või muuseumid võtta riske. Disain ja reklaam ei ole üks ja sama asi.

*

Aastale Kunstiakadeemias järgnesid kaks Hollandis, Amsterdami kuulsas Gerrit Rietveldi akadeemias. Tõenäoliselt lõpetab ta selle kooli 2007. aastal. Ja edasi? "Ilmselt pean tulema Eestisse tagasi ja hakkama Kunstiakadeemias õpetama," arvab Sirkel. Rietveldi akadeemia on kummalisel kombel saanud eestlaste hulgas populaarseks, ainuüksi praegu õpib seal viis inimest graafilist disaini ja mõned teistel aladel. Kurioossel kombel on selles rahvusvaheliselt kuulsas tippkoolis odavam õppida kui meie Kunstiakadeemia tasulisel õppekohal!

Kunstiakadeemiaga võrreldes on Rietveldi kooli õpetus vabam, eksperimentaalsem, loomingulisem ja ebapraktilisem. Pigem kunst kui käsitöö. Teadlikult mõtlemisõpetuse poole kaldu. Ei ole kindel, kas pooled lõpetajaist oskavad trükitavat printfaili teha, pakub Sirkel; aga selles pole küsimus. Tehnilisi oskusi on lihtne õppida, mõtlemist palju raskem. "Need on hullud kunstnikud, kellest püütakse disainereid teha," kirjeldab ta hollandi koolikaaslasi. Reklaamist räägib oma loenguis vaid vana tüpograafiaklassik Gerard Unger. Samas, väikeses riigis oleks Rietveldi-taoline kool arutu luksus, teatud kutsekoolilikkus ja pragmatism kuluvad kindlasti ära.

Paljud õppejõud on sama kooli vilistlased, kes tunnevad vajadust oma teadmisi noortega jagada. Koolis ei taheta näidata eelmiste üliõpilaste töid, et mitte anda signaale sellest, missugust tööd õppejõud nagu ootaksid. Küll aga näitab õppejõud esimeses loengus omaenda töid.

*

Gerard Unger on teinud ettepaneku püstitada Rietveldi akadeemia kõrvale teine maja, kus koolitataks disainereile kliente. Ilma hea kliendita pole head disaini. Sirkel kiidab noorkunstnike raamatu koostajat Karin Laansood kui head kaasamõtlejat.

Kui Sirkli senitehtul on mingi konks või nõks, siis on see just sisuga arvestamine, tundub mulle; või mäng kujundatava töö sisust pärit ideedega. Kas või koos fotograaf Anu Vahtraga tehtud kunst.ee graafilise disaini lisa ajakirjakujunduse eri, kus pealtnäha tavalised intervjuud ajakirjade kujundajatega olid laotud samas kirjas ja veerulaiuses, kui nende ajakirjade põhitekst. Kas või noorkunstnike-raamatu pealtnäha formaalne intervjuukujundus, kust näeb selgelt, kas kunstnik on jutukas või sõnakehv tüüp.

Disain ei saa asja halvemaks teha, pigem paremaks, arvab Sirkel ja näeb ennast just kaasautori, mitte vormistajana. Ta on kontseptuaalne mõtleja ja Eesti ikka veel dekoratiivsusekeskses graafilises disainis seetõttu harjumatu.

"Sirkel on harukordselt kiire taibuga, ta omandab kõike uut lennult," räägib Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonna juhataja professor Ivar Sakk. "Töökas on ta ka. Jõuab palju. Õppejõuna võin öelda, et ta on ideaalne tudeng. Selliseid tahakski õpetada, siis on huvitav endal ja teistel."

Kümne aasta pärast näeb Indrek Sirkel end vaikse raamatukujundajana. Ma ei ole päris kindel, kas tal see õnnestub, sest selleks on ta liiga andekas. Igaks juhuks sülitan kolm korda üle vasaku õla...