AREENI TULEVIKUTÄHED: NIME POOLEST ROMANTIK, SISULT PRAKTIK
Sixten Sebastian Heidmetsal (27) on perfektne CV. Pärast Westholmi gümnaasiumi õppis kaks aastat kunstiakadeemias sisearhitektuuri, kust läks 1999 üle tootedisaini. 2003 kaitses novaatorliku kätelegi massaaži pakkuva vanniga Galenos bakalaureusetöö. (Olles siis ilusti oma vanni-pildiga Areenis.) Pärast lõpetamist võitis IKEA looja Ingvar Kampradi stipendiumi õppimaks Lundi ülikooli tehnoloogiainstituudis magistrantuuris tööstusdisaini. "Gurud olid ümberringi. Kateedrit juhatas Siemensi endine peadisainer. Fantastiline," räägib Sixten.
2005. aasta kevadel kaitses ta magistritöö kahe ravikorsetiga – "Soft Support" rühi korrektsiooniks ning "Better Boston Brace" idiopaatilise skolioosi raviks. Kumbki ese polnud lihtsalt koolilapse "uitmõtted ravimise teemadel", vaid sündinud koostöös meedikute ning potentsiaalsete tootjatega. On üsna kindel, et need katsetused jõuavad varsti ka patsientideni.
Pole siis ime, et Heidmets pälvis 2005. aasta lõpul Eestis esimest korda välja antava noore disaineri auhinna SÄSI.
"Sixteni töödes on kohtunud loovus ja analüüsivõime, mille tulemuseks on terviklik ja innovatiivne toode, kus disaineri roll on esialgsel vaatlemisel pea nähtamatu," kirjutab žürii otsuse kohta EKA tootedisaini osakonna juhataja professor Martin Pärn.
Rootsis tegeles Sixten meie mõistes ehk siis Eesti kontekstis suisa hullumeelsete asjadega. Nimelt käis ta töögrupi koosseisus NASAs. Tudengid pakkusid välja ideid, kuidas suurendada astronautide heaolu ekstreemkeskkonnas. Näiteks soovitasid noored kiirguse kaitseks kasutada nii skafandrites kui ka kuukulgurite kattena Demroni või siis puhata mune hauduva kilpkonna eeskujul kuukulguri all augus. Nagu mitme teisegi projekti puhul, oli Sixteni partneriks Hans Lekeberg.
Sixten: "Kõige tähtsam on toote funktsionaalsus, selle üle otsustavad rohkem teised (näiteks arstid), kuid oluline on ka esteetilisus, mis teeb toote kasutajale vastuvõetavaks. Nende vahele jääb kasutajasõbralikkus. Selles vallas saab disainer kõige rohkem ära teha."
Üks nutikas Lundi kooliprojekt väärib veel mainimist: Heidmets disainis ajaloo esimese alkoholi täitepakendi "Absolut Refill". Liitrine plastpakend, mis hoolimata oma pehmest kilematerjalist seisab iseseisvalt püsti. See on mõeldud pigem napsi transportimiseks baaridesse, mitte üksikmüügi jaoks. Siiski möönab Sixten: "Keskkonnasõbralikkuse peale mõeldakse siis, kui esmavajadused on rahuldatud, toit laual ja riided seljas. Kuni seda pole, ostavad inimesed ikka pigem seda, mis odavam. Rootsis, kus on kõik olemas, võivad inimesed ka keskkonnale rohkem mõelda."
Kuigi õppimine läheb Heidmetsale vägagi korda, on ta selle kõrval olnud tegev ka "pärisasjade" disaini alal. Praegu on käsil tootearendusprojekt, mille sihiks mööbel iseseisvat elu alustavatele noortele. Lisaks hakkab ta andma sel semestril Tallinna ülikoolis käsitööõpetajatele disaini aluseid ning osaleb Euroopa Liidu projektis "Arukad tooted" EKAs. "Kui ma sisemist rahu ei leia või siin enam tööd disainerina ei ole ja peaksin hakkama kaubamajas juustu müüma, siis vist läheksin Rootsi tagasi. Seal on meeldivalt rahulik ühiskond. Ma olen küll suur patrioot, aga see on tihti nii raske."
Eestit vaatab Sixten enda sõnul siiani veidi distantsilt: "Kõik asjad ei olegi nii hullud, kui sees olijatele tundub. Ainuke asi, mis on halvasti, on see, et riik ei promo riiki. Raha jagatakse laiali ja see on parimal juhul kõik. Tuleks näidata ka väljaspool Eestit, kes me oleme ja kust me tuleme. Mind ärritab jubedalt, kui meid promotakse kui idaeurooplasi. Tuleks ikka kaasa minna projektidega, kus meist juttu rohkem Skandinaavia kontekstis. Meie disainil on rohkem ühist Soome-Rootsi kui Rumeeniaga." Eeskujuks toob Sixten muidugi Rootsi: "Seal on disaini propageerimiseks tööle pandud tohutu masinavärk. Maailmas on ju nii palju informatsiooni, et iseenesest ei leia keegi midagi üles."
Eesti Disainerite Liitu ta kiidab. "Nad toimivad iga päev järjest paremini. Mina olen saanud kodulehe kaudu näiteks tööd."
Kuhu disain siirdub? "Väga huvitavasse suunda. Loodan, et ma elan nii kaua, et seda näha. Käisin äsja Espoos interaktsiooni seminaril. Näiteks telefoniga teevad inimesed pilte ja tahavad neid ka vaadata. Teine väljund on televiisoriekraan. Et telefonist pilt sinna saada, on praegu tükk tegemist. Tulevikus peaks piisama ainult käeliigutusest telefoniga teleka suunas. Disain liigub sinnapoole, et me pole enam kinni menüüde rägastikus. Ta ei liigu selles suunas, kas eelistada vöödilist või täpilist. Disain on käe pikendus."
