Vallo Kruuser

PÖFFI alafestival "Animated Dreams" korraldas esimest korda läinud aastal Eesti naiste anima eriprogrammi, tõmmates tähelepanu faktile, et suhteliselt meestekeskne anima-maastik hakkab tasapisi muutuma.

Elisabeth Salmin (26) on üks neist, kes uustulnukana kohe silma torkas. Televaataja teab teda integratsioonisaate "Vaata mind" graafika järgi, ning jõulude ajal valmis Elisabethi näppude all naivistlik eetrigraafika, mis sidus eestlaste jõulutervitusi.

"Mul on ikka vedanud," tunnistab väliselt tagasihoidlik, kuid sisemiselt tugev ja enesekindel Elisabeth, vaadates tagasi huvitavale ja töörohkele aastale.

Kõige tipuks võitis tema esimene joonisfilm "Viimane minut" "Sleepwalkersi" tudengifilmide festivalil parima animatsiooni preemia. Žürii tõstis esile innovatiivset jutustamisviisi ja huvitavat teostust. Filmi sünopsises leidub hoiatav lause, mis väidab filmi olevat depressiivse ja masendava. Ja tegelikult ütleb see paljugi Elisabethi käekirja kohta. Mitte seda, et tegu on depressiivikuga, kes näeb maailma mustvalgena, vaid hoopis seda, et ta oponeerib teadlikult võltspositiivsele klantsreaalsusele ja pseudokangelastest tulvil maailmakujutusele. Elisabethi sõnul on film autobiograafiline lugu inimesest, kes kogu aeg töötab. Sotsiaalne satiir siis.

Elisabeth tunnistab, et on lõpuks leidnud meediumi, milles kõige paremini oma mõtteid ja ideid väljendada ning neid kuuldavaks teha. Tõukudes paljuski antiesteetikast, hüljates värvi ning kõik muu ebaolulise, on ta juba kohanud ka inimeste võimetust sellega toime tulla. ""Viimase minuti" vastuvõtt oli vastandlik. Tänapäeva inimestele ei jõua antiesteetika üldse kohale, neil tekib tõrge, nad ei suuda seda vastu võtta. Minu filmiga just nii juhtus. Aga teisalt teeb see minu töö väga lihtsaks," arvab ta sellegipoolest.

Animatsiooni peab ta väga tänuväärseks alaks. "Meediumi mitmekülgsus on põhiargument, miks ta üldse eksisteerib. See on see, mis teeb animast hea asja ja miks teda ka toetatakse. Eestis on ses mõttes kõik väga hästi. Prantsusmaal näiteks õpivad nad aastaid animalavastajateks, ja lõpetavad ikka kuskil vabrikus liinitöölisena." Animatsiooni juures imponeerib talle ka tõsiasi, et see võimaldab kõnetada potentsiaalselt kinopublikut, kino vahenditega, jättes samal ajal vabaks keele, milles see vestlus toimub.

"Sleepwalkersi" võidutöö "Viimane minut" valmis Turu polütehnikumis, kuhu Elisabeth Erasmuse kaudu aastaks Priit Pärna käe alla õppima sõitis. Sellest ajast meenutab ta tänulikult adekvaatset vastukaja ja kiiret kriitikat, teiste vigadest õppimist, ilma ise neid kõiki läbi tegemata. Kunstiülikoolis õppis ta mitu aastat graafikat, enne kui stsenograafiosakonda üle läks. Olulisemateks õppejõududeks on seal Riho Unt ja Hardi Volmer.

Veel üks tähtis märksõna Elisabethi loomingus on recycling. "Anima ongi sisuliselt valmis lugude töötlemine – see on see, mis mind köidab. Lugu ise on oluline vaid nii palju, et konkreetsed sündmused on tõlgendatavad erinevalt. Tähendus kaob lõpuks üldse ära. Seepärast ei tohikski küsida, et millest lugu räägib, vaid tuleks vaadata, kuidas pilt ja heli lugu "räägivad"."

Elisabethi õnneks saab ta tegeleda juba järgmise filmiga, mis valmib koostöös Joonisfilmis residendina töötava prantslanna Aurélie Chifflet’ga. "Viimane minut" sõidab Tamperre lühifilmide festivalile.

(Elisabethi tööde lühiklippidega saab tutvuda aadressil http://www.lunapark.ee)