Kõrvaklappidest kõrvadesse jõudnud Verba ab Intra lood "Aeg on käes", "Tsooni kooslus" ning "Kuritöö ja karistus" ehmatasid üleüldise süngusega. Tumedad, ohtlikud ja viimsepäevalikud helid. Uimastavalt tuimad rütmid. Karm räppimismaneer.

Ja muidugi need riimi seatud sõnad. Pooleldi eesti, pooleldi vene keeles. "Sitakeerajad, silmakirjatsejad, ussitajad, / kui selja keerad / sind ründavad pussitajad. / Tühjad pilgud, tühjad bastid / perestroika ajal rummu tuhamägedesse / maetud laibakastid" ("Tsooni kooslus").

Ei, ei, ei. See ei ole mõne hip-hopivaimustuses nooruki fantaasia gängsteriglamuurist. Mornid sündmused Verba ab Intra lugudes on päriselt toimunud. Verba ab Intra liikmed Andrus Elbing (24) ja Raimond Kukuškin teevad muusikat ja kannavad karistust Tallinna Vanglas. Verba ab Intra ON real. Sellele klišee-lausele on siinkohal mõttetu vastu vaielda.

Verba ab Intra püsti pannud Andrus Elbing tegeles hip-hopiga ka vabaduses. Aga pealiskaudselt, nagu ta ütleb. Kodulinnas Kuressaares moodustas punt kambajõmme räpibändi Hadec. Bänd kahanes lõpuks duoks, kuid jõudis esineda ka koos kõige kuulsama Kuressaare ansambliga – tantsujazz-orkestri Cosmoskvaga.

"Tänavalt hakkas see kõik pihta ja oli alguses selline kambavärk," meenutab Andrus Hadeci päevi. "Vaatasime räpivideoid ja tuli tuhin peale. Lugude teemaks oli pealiskaudne ülbitsemine. Ja siis tegime pätti. Tundus, et päti tegemine käib räpi asjaga kaasas, et selline ongi õige elu. Et nii peabki olema. Kuskilt pidi ju aga ka raha tulema ja sealt need jamad hakkasid. "

Loominguga – muusika ja riimidega – hakkas Andrus tõsisemalt tegelema just vanglas. Vabaduses ei olnud ta muusika valmistamise programme puutunud ega näinudki. Ta võttis vanglasse ettenägelikult kaasa mõned CD-täied sämpleid, helikatkeid, mille päritolu ta ei tea, ning alustas õppetoa nr 3 arvutis heliprogrammide uurimist.

"Ma olin ammu tahtnud kõvasti musa teha," ütleb Andrus. "Aga enne ei osanud ma seda võimalust õieti nähagi. Praegu on mul selleks võimalus ja tahaks selle kõik välja elada."

Ukrainlane Raimond sattus vanglasse mõni aeg pärast Andrust. Vanglakoolis jäi uus karistusalune silma laiade pükste tõttu. Püksid tekitasid küsimuse "Kas sa oled räppar või?" ja kui Raimond oli sellele jaatavalt vastanud, kutsus Andrus ta kampa.

Luba õppetoa masinate taha asuda on duol kord nädalas. Tund aega. Rangelt piiratud aeg tähendab seda, et neil on enne musitseerimist kõik hoolikalt läbi mõeldud. Ei mingit katsetamist. Ei mingit avastamist. Ega inspiratsiooni ootamist.

Esimese kontserdi andis Verba ab Intra vangimajas möödunud aasta naistepäeval. Nad esinesid vaheldumisi teise vanglatrubaduuriga, karistusalusega, kes laulab end süntesaatoril saates "Valgeid roose" ja teisi klassikuid.

Viimane kontsert oli neil äsjasel vangla kooli jõulupeol. "See kontsert läks kõige paremini," räägib Andrus. "Varem on heliga igasugu probleeme olnud, aga see õnnestus ideaalselt. Natukene imelik on siin sellepärast esineda, et keegi ei ela korralikult kaasa. Kõik istuvad (ajab selja hästi küüru) ja vahivad juhmi näoga."

Kas hip-hopi sõpru on vanglas palju?

"Tänu meile on. Muidu eriti mitte. Just meie teemat tahavad vangid kuulata. Ega räpp vangide seas eriti populaarne pole. Heavy on kõige popim. Kui on palju narkomaane sees, siis ka drum’n’bass."

Lisaks sellele, et vanglast on mitteametlikke kanaleid pidi välja jõudnud Andruse muusika, on vabaduses täiesti eraldi pinna leidnud ka tema tekstid. Tema (räpp)luulet on avaldanud ajakiri Vikerkaar. Ajatus ajalehes Epifanio tegi luuletuste kõrvale Andrusega lühiintervjuu arhitekt Vilen Künnapu, kes usub, et loominguline tegevus aitab noormehel kuritegeliku jamaga hüvasti jätta. Samuti on tema riimid ilmunud Soome lehes Ihminen ja selle hiinakeelses analoogis. – "On sinu tekstides ka mõni läbiv sõnum?"

"Läbivat sõnumit ma ei taha öelda," hakkab Andrus naerma. "Mendid on halvad ja meie oleme head. Ei, ei – nii hull see asi ei ole. Aga seaduste vastu on küll. Näiteks "Kuritöö ja karistus". Seda peaks justiitsminister kuulama. Midagi peaks tegema valesti kirjutatud seadustega – lapse seksuaalse ärakasutamise eest saab kolm ja varguse eest saab viis aastat. See on ju täielik absurd tegelikult."

Mis võib türmis kõige rohkem loomingulist tegevust takistada? See, et saad masina taha vaid korra nädalas? Et sul ei ole pääsu maailma muusikasalvede juurde, kust uusi sämpleid ammutada? Või see, et õppetoas pole juhet, millega süntesaator Roland
E-14 arvutiga ühendada? Või mis?

"Dvižuhha!" tõstab Andrus häält. "Liikumine. Pidev liikumine! Elu käib kogu aeg ümberringi. See segab. Vahel on sedasi, et õhtul – kui oled päevast väsinud – tahaks midagi kirjutada, aga ümberringi on selline sebimine, et (teeb kätega pea ümber krampliku liigutuse) – aju läheb keema, noh! Ma ei tea, millest see tuleb. Aga tunnen, et keen üle. Lähen närvi ja siis ei tule midagi välja."

(Kui me lähme eluploki ruumidesse teda pildistama ja ma seisan seal oodates ainult 20 minutit eriti kitsas koridoris meeletult edasi-tagasi sõeluvate uudishimulike vangide keskel, saan vist enam-vähem aru, mida dvižuhha siin puuris tähendab.)

Andrus on kinni olnud alates aasta 2003 aprillist. Ta kannab karistust paragrahvide 199, 118 ja 275 järgi. Uksed vabadusse avanevad talle aastal 2008.

"Kas pead endamisi hip-hopmuusika või luulega tulevikuplaane? Kui välja saad."

"Luuletustega konkreetselt ei pea. Muusika on oluline. Mulle on tähtis see, et ma saaksin kuskil kõval hip-hop-peol üles astuda. Et rahvas läheks kaasa ka ikka. See on minu peamine eesmärk. Muud mitte midagi."