Nõnda siis on Ester Kannelmäe (25) saanud aastal 2005 maha mitmete päris vingete ja eriilmeliste projektidega – roosa sadomaso-segune EKA diplomikollektsioon kevadel, mitu väga vinget fotosessiooni koos Laura Kallasvee ja Grimm Sistersiga ning päris muljetavaldaval hulgal stilistika-kunsttükke kohalikele naiste-moe-ajakirjadele.

Räägi, Ester, miks juhtub nõnda, et pea kõik säravad noored moeloojad tasapisi transformeeruvad stilistideks? On see vaid lõivu maksmine kapitalistlikule ilmakorrale ja mõnikord poeb sisse ka tunne, et see pole päris see, mida süda teha tahaks? Või usud, et stilistika on sama loominguline ja päris kui moekunst?

Disainerid transformeeruvad stilistideks seetõttu, et nad tahavad süüa, seega on sul igati õigus, et va kapitalismus on end maksma pannud. Esialgsele tõukele järgneb arusaam (võib-olla mitte kõigil), milliseid võimalusi see amet endas peidab.

Ideaalis lähtub stilistika täpselt samadest alustest kui disain – soovist midagi väljendada. Ja ei ole ju tegelikult vahet, kas ehitusklotsideks on juba kellegi teise poolt loodu või alles muljumist ootav materjal. Minu jaoks on kõik inimesekeskne, inimeste lugude keskne. Loomulikult ei saa ma enneolematut loomingulist rahuldust mõne tootereklaami modellide rõivastamisest, ent ka selles valdkonnas on erandeid. Parimad moeseeriad on aga samamoodi "lapsukesed" nagu kollektsioonid.

Milline on üldse hea (moe)looming sinu jaoks?

Enda asjade puhul tajun õnnestumist siis, kui tundub, et mingi teema on end lõplikult ammendanud, läbi näritud ja välja sülitatud. Kontseptsiooni tagamaad ei pea olema arusaadavad kellelegi muule peale mu enese, need peaksid jääma materjaliks, millest ammutada ning mille põhjal on võimalik luua midagi uudset ja ennenägematut, olgu see siis mõni vormiuuendus või põneva konteksti loomine. Ning kõik tõlgendamisvõimalused peaks lõppema mitte hüüu-, vaid küsimärgiga.

Kellena sa end näed kümnekonna aasta pärast? Mis võiks üldse olla need olulised märksõnad, mis defineerivad (moe)elu siis?

Kümne aasta pärast kõlab hetkel kauge tulevikuna. Kuna ma ei ole veel pidanud vajalikuks loobuda disainist stilistika nimel või vastupidi, siis ei ole ma ka kummaski valdkonnas enneolematuid eesmärke seadnud. Ma pean vajalikuks olla iga päev parem, osavam, targem ja tugevam kui mu eilne mina – see mootor viib mind edasi, aga ma tõesti ei tea, kuhu.

Moeelu koha pealt intrigeerib mind vastuhakk kiirtarbemoele, rõivatööstuse leppimise võimalus ökoloogilisema ellusuhtumisega (igapäevane stilistielu tekitab selles suhtes suisa väljakannatamatut trotsi) – äkki on mingi võimalus, et trendikeskne suhtumine moodi on mööduv. Kindlasti ei ole ma tulihingeline kasetohust viiskude eest kõneleja, ent on kurb, kui eestlased kaotavad oma ikka veel suhteliselt looduslähedase maailmapildi. Ise tahaks selles suhtes küll midagi ära teha, süsteemi just seestpoolt uuristada.

Teisest küljest tundub enneolematult huvitava teemana ka inimese keha otsese toimimisega interaktiivne rõivas (tulevikutehnoloogiad) ja ka sotsiaalseid teemasid kommenteeriv rõivas (mood üldisemas pildis teeb seda niikuinii). Võib-olla annab neid teemasid ühendada?

Stilisti (ja tegelikult mingil määral ka moelooja) käekäik ja tegemised sõltuvad suurel määral tiimist. Sinu puhul ei saa ma mööda hiilida suurepärastest koostööprojektidest fotograaf Laura Kallasvee ja noorte meikarite perekonnaga Grimm Sisters. Oled sa üldse hea ühistöö tegija? Ego-probleeme ei teki?

Olen alati üksildase hundi sündroomi põdenud – hunt Punamütsikese nahas –, aga tiimitööd ei ole see küll mõjutanud. Minu egomaniakaalsus väljendub hoopiski teises kontekstis, tiimis ma toitun teiste ideedest ja energiast. Kui kõik klapib, siis on lõpptulemus kaugelt enam kui pelgalt osavõtjate panuste summa, kusjuures lisaks "õlitatud" süsteemi toimimisele on põnev jälgida ka seda, milliseks kujuneb esimest korda koos töötavate inimeste väljund. Ent Laura ja õdede Grimmidega sujub kõik küll suurepäraselt, ilmselt tuleb kasuks asjaolu, et kõik ühtmoodi hullud naised, kellele meeldib üle võlli keerata, õli tulle kallata ja üle oma varjude karata.

Kuidas sa sõnastaksid teie ühisprojektide essentsi? Miks? Kellele?

Meie koostöös on esikohal tugev visuaalne külg, samas jääb vähemalt mulle endale mulje, et jutustame muudkui lugusid (seame me selle eesmärgiks või mitte), seeriad oleksid nagu still-pildid filmilindilt, puudu vaid taustamuusika ja/või dialoog. Esialgseks sihtgrupiks oleme ikka me ise. Fakt, et me ühiste ettevõtmiste tulemus on ka mõnele muule kodanikule meeldinud, on ülitore boonus, mille üle ka ajakirjade väljaandjad kindlasti on rõõmustanud.