AREENI TULEVIKUTÄHED: Ütlemata uhke joonega Tartu-Triinu
Looja puhul olen alati pidanud üheks eriti oluliseks loomuomaduseks kirglikkust – head kunsti, nagu üldse häid asju elus, ei ole võimalik teha kohusetundest või igavusest. Ning viimasel paaril aastal on endast päris mitmel moel märku andnud erinevad Tartu tüübid. Nad teevad seda iseteadlikult ja suure joonega – hiljuti leidsin meilikastist uhke kutse, mis teatab, et fotokunstnik Alan Proosa on koos moekunstnik Triinu Pungitsaga (25) andnud välja veider-ilusa seinakalendri aastaks 2006. Ja pallilistest kudumitest oma kaubamärgi teinud noordisainer MARU saatis talve hakul hunniku pilte kõige veidramatest kinnastest, mida kohalikes disainipoodides nüüd osta saab. Just nõnda peabki!
Koolkondlikkuseks seda nimetada oleks veel ehk liiga pealiskaudne – sealsed esimesed julged hundid, kes nõuavad, et nende kirega tehtud asjad ka teistele korda läheks, on väga erinevad. Igal juhul on Tartu Kunstikoolist saamas korralik kasvulava noortele moeloojatele ja fotograafidele. Et siit, 186 kilomeetri kauguselt püüda kaardistada Tartu loomingulist kliimat, siis rääkisingi Triinu Pungitsaga, kes on hetkel kindlasti üks Eesti põnevamaid moeloojaid. Triinu röögatult baroksed tualetid ja dekadentlik arusaam ilust võib esmakohtumisel hinge kinni lüüa. Triinupungitsalik mood tähendab suuri-suuri kangapindu, mis on autoritehnikas "mulliliseks tehtud" ja hunnituteks korsett-kleitideks valatud.
Et mu enda taust on ülbelt EKA-keskne, siis palun kirjelda mulle oma kooli õhkkonda!
Tartu Kõrgem Kunstikool on rajatud kesk Tartut puistatud Karlova puulinnakus asuvatesse vanadesse tehasehoonetesse. Kui ma peaks kirjeldama kriitvalgete seinte ja mustavalgeruuduliste põrandatega kooli õhkkonda, siis ütleks "kirev", "uudishimulik" ning Tartule omaselt väga rahulik. Ka püüame ikka pureda mõttepähklit – miks ja kuidas luua, või kas üldse?
Ning nagu ikka, käib kunsti õppimise juurde ka parasjagu laiskust ja veiderdamist (ehk teisisõnu: esineb ka vaimu mitte-peale-tulemist või väikestviisi masendust).
Näed sa Tallinna ja Tartu moeloojate vahel mingit ideoloogilist või käekirjalist erinevust?
Tartust juba naljalt ei leia noort tegutsevat moekunstnikku, kel oleks moeharidus. Tegelikult on meil kõigil ette näidata hoopis tekstiilidiplom. Me süveneme kangastesse ja nende loomisse, ei vaeva end tõsiste lõikeküsimustega. Ja kangaste kallal sooritatud pöörasused ei lubakski tihti keerulisi sisse- ja läbilõiked, pigem on vaja suuri pindu. Ideeliselt võiksin visata õhku veel sellised märksõnad: ajalugu, ulme ja mäng.
Tallinn seevastu tundub argisem, või isegi müügiedule orienteeritud.
Mood kasvab ja elab alati koos moefotograafiaga. Nõnda ka Tartu puhul. Kes Tartu moefoto-tüüpidest on ehk kõige jõulisema käekirjaga?
Meenuvad Alan Proosa, Kaisa Eiche ja Maari Ross.
Millest koosneb Tartu moeelu?
Tartu on küll tore koht, kuid moekunsti mõttes mitte väga perspektiivikas... Ainuke suurem üritus, mis päästab valla kohalike moehuviliste loomingulised katsetused-kompamised, on igaaastane projekt "mood-tants-performance". See on üritus, mis seni on aina paremaks ja profimaks muutunud ning pakkunud igale kirglikule Tartu moehuvilisele võimaluse moe taga ka kunsti näha.
Kuidas tajud moekunsti (mõtlen just moe kui loomingu) rolli ühiskonnas?
Pole just kiita, kui ümberringi valitseb pragmatism ja esmavajadus saada lauale meie igapäevane leib... Võib-olla oleks moe-mootoriks linnakultuurilik edevus või võimalus panna mood koostöösse teatri-kino-moefotoga?
Mis on moeloomingu eelisteks teiste kunstivaldkondade ees?
Moe ülim liikuvus ja nähtavaks saamise mitmekülgsus – alates elavatest showdest kuni tummalt kõnelevate moefotodeni. Ning lõpuks ka moe atraktiivsus – see võib silma jääda isegi kultuurivõhikuile.
Mis on su isiklikuks loome-motivaatoriks?
Minu isiklik tahtmine... Ma tahan!
Kuhu mood läheb?
Taevasse, head lapsed lähevad ikka taevasse.
