Rühka sündis iseendast

Vaatasin Ristot laval, ja ei saanud lahti tundest, et sealt kumab kadunud Kibuspuud. See võrdlus ei tule Ristole üllatusena. Selgub, et tähelepanelikke on teisigi. Kristi Eberhart kirjutas Eesti Päevalehes, et noore inimese tundliku pühendumise ja maksimalismiga meenutas Risto Kübara mäng talle Urmas Kibuspuu Leo Saalepit Merle Karusoo lavastusest. Ka Lea Tormis olla sarnasust täheldanud. Risto ütleb aga, et tema süda on puhas. "Las räägivad," muigab ta. "Palju hullem oleks, kui see vastaks tõele. Kui olekski Kibuspuu läbi paistnud."

Rühka roll kasvas hoopis teisiti. Kasvas iseenda seest. (Ei saa salata, et võpatan paar korda mõttes, kui Risto kohvikutoolil armuvalus kannatava kohtukirjutaja poosi sisse võtab või oma põrandale libisenud salli niisuguse mõtestatusega üles korjab, nagu oleks tegu elu ja surma küsimusega, või järjekordse etüüdiga. "Olen oma füüsisest teadlik," kommenteerib noormees vabandavalt... ) "Mõtlesin ennekõike enda peale. Ja kursuse peale. Hiljem tuli mul meelde VHKst üks klassivend, kelles oli ka midagi Rühkast, aga ta ei armastanud midagi nii, nagu Rühka armastas. Ajal, mil proovid juba käisid, tuli bussijaamas minu juurde üks täiesti võõras mees. Ja uuris, kas ma olin eile õhtul Kukus. Temas oli ka väga palju Rühkat. Pisut hiljem astus linnas ligi üks teine mees, ja küsis ka, et kas ma olin eile Kukus." "Sul on teisik," pakun vahele. "Jajah, või siis käib mu astraalkeha ajal, mil ma magan, Kukus jõlkumas," sõnab silmanurgast, kandiliste prillide tagant naeratav Risto.

Seda ohtu Risto puhul ei paista, et ta end kiitusest häirida laseks või üleöö ennast täis läheks. Ometi on juba kainestavaid kõnelusi olnud: "Üks endine õppejõud tuli kogu selles virvarris juurde ja ütles hästi kainelt ja ilma igasuguste emotsioonideta, mida tema arvas, ja rääkis ka puudustest. See oli hea. Hoiatas, et "vaata sellest kõigest mööda, mis su ümber praegu toimub". Kukkumine on valus. Sel hetkel sa muidugi ei mõtle, et mis kõik juhtuda võib. Kui juba kukkunud oled, siis ongi ainult valu."

Tee teatrisse oli kõhklusi täis

Harjumaalt, Koselt pärit poiss läks pärast põhikooli Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatriklassi. Täiesti juhuslikult. "Tahtsin kooli vahetada, mõtlesin, et lähen proovin sinna. Ja kadusingi ära." Temast oleks võinud sama hästi saada ka merebioloog või ajalooõpetaja. Siiamaani kripeldab natuke, tunnistab ta. Et kas tegi ikka õige valiku või mitte.

Pärast VHK lõpetamist oli samasugune segane seis – lavakasse minek ei tulnud mitte esimese otsusena. "Mõtlesin viimase hetkeni, et teatriga ma tegelema ei hakka. Ja siis tuli mingi loll idee, et püüan viimasesse vooru saada, ja siis on küll kõik." Ootas ilmutust, nagu igaüks meist mõnikord ootab, teades samas, et ilmutust ei ole ega tule. VHKst läks lavakasse terve trobikond teatriharu õpilasi – tänavu Panso preemia saanud Mari-Liis Lill, Ursula Ratasepp, Laura Peterson ja Nero Urke.

London jääb elu lõpuni meelde

2004. aasta Panso-preemia laureaat käis koos teleseriaalis "Kodu keset linna" tuntust koguva kursaõe Ursula Ratasepaga poolaastakese Londonis teatrikoolis õppimas. "Võtsime seda kooli ikka väga tõsiselt. Nii tõsiselt, et teatris saime käia ainult nädalavahetustel. Sellegipoolest nägin väga palju palju head teatrit, ja väga palju halba. Kõige suurem elamus oli "Padjamees". See oli ikka nii õudne, et inimesed kiljusid ja võpatasid. Ilmselt kõige parem lavastus üldse, mida ma kunagi näinud olen." Tagasi vaadates meenub Ristole Londoni aeg traumade jadana – nii sinna minek, seal olek kui tagasitulek oli emotsionaalselt traumaatiline.

Kevadel lõpetav 22. lend ei ole end kärarikkalt esitleda jõudnud, varasematega võrreldes on neli aastat möödunud ilma suuremate väljaastumisteta. "Pole antud võimalustki end manifesteerida!" hüüatab ta minu arvamise peale. Pika pausi järel leiab ta, et Pedajase kursused ongi Normeti ja Nüganeni omadest erinevad. "Meid peetakse sarnasteks. Ühtesid ja samu iseloomujooni võib leida tervelt kursuselt. Mis need on? Soojus. Siirus. See kuidagi domineerib. Lähedusevajadus. Tahad kinni hoida, ja hoiadki. Meil on nagu kõigil üksteist vaja." Ees seisab veel "Rehepapp" Endlas ja üks suvelavastus, mis alles selgumas. Möödas on "Suveöö unenägu", "Kirsiaed", "Lemminkäinen", ja "Loomade farm". Ja ongi kõik. Lahkuminek.

Iseolemise ja selguse tee

Ristol on esimene samm kursusest eemale tehtud. Draamateatri trupiga Rühkat tehes. Ihuüksi. Ja teine samm ootab ees. Risto ütles jah Tiit Ojasoo kutsele NO teatri trupiga liitumiseks. Ja suures osas just selle pärast, et oleks keegi, kes ei laseks seisma jääda, kes võtaks iga lavastusega näitlejast viimast. Sellest tagasihoidlikust, pisut kramplikust, end mitte igaühele avavast poisist arvab Ojasoo järgmist: "Risto on selline näitleja, kes võib teha laval ükskõik kui suure žesti, ja see on ikka põhjendatud. Ühes teise kursuse katkendis hoidis ta näiteks pool tundi kätt pea kohal – ja see oli ülimalt loomulik. Kui ta laval ohkab, siis algab ohe varvastest ja lõpeb juukseotstes. Selline äärmine füüsiline ekspressiivsus annab tunnistust suurest sisemisest laengust, ja on kokkuvõttes ülimalt võluv. Näitlejaid on mitmesuguseid, harva satub nende hulka ühtaegu ülitundlik, ekspressiivne ja intelligentne, hamletlik tüüp."

Seda, mida näeb Ojasoo, Risto ise veel ei taju. "Ikka tahaks, et oleks mingi pind jalge all ja mingid teadmised omandatud. Midagi justkui on, aga... kõik on ähmane," ohkab ta. Hirmuga vaatan seda katkist noort inimest, ja mõtlen, milline meeletu vastutus lasub lavastajate õlul, kes teda järgmiste tõsiste rollidega täitma hakkavad. "Lavakas tehakse sind näitlejana katki ja inimesena katki. See ongi nii, ega ma ei kurda. Me räägiks nagu mingist haigusest, aga see ei ole üldse nii," naerab ta pikalt ja nakatavalt. Lammutatud isiksustest pigistas Priit Pedajas aga ootamatuid kvaliteete välja. Risto meenutab, et Pedajas viitsis temaga vaeva näha. "Ta ütles ikka korduvalt: "Ma ei tea, mis nupp see on, mille peale ma vajutasin, et sa jälle mängima hakkasid." Aga ta teadis täpselt, mis nuppu vajutada."

Päike on loojumas, oleme diktofoni kinnivajutamise järel vestelnud nii tunnikese või enamgi. Oma hirmudest ja kaljukindluse puudumisest (mis on ju mõlemad positiivsed kvaliteedid, ei lase ülbeks minna, eneserefleksiooni kaotada), peitupugemise vajadusest, kõhklustest, sellest, kuidas säilitada igaks hommikuks imestav silm, ja hoiduda silmaklapistumisest jne. Lavaka kadalipu tulemusena on Risto minu silma jaoks siiski tugevam, kui ta ise oskab arvata. Ta teab, mis on päriselt oluline ja mis on see, mida keegi temalt võtta ei saa. Kulunud väljend see lapsemeelsus, aga küünikute külmas paradiisis on see vist ainus asi, millel on väärtust. Peaasi, et need, kes tema elusaatust vähemasti teatrilaval juhtima hakkavad, seda mängulist lapsemeelsust välja ei juuriks, vaid edasi väetaks.