Kui poetess kirjutas meilis, et tahaks kohtuda Pühavaimu kirikus, tekkis mul arvamus, et küllap on tal jumalaga ja vahest just selle kirikuga mingi eriline side. Aga võta näpust, Siret oli Pühavaimus esimest korda. Kirikud pakuvad talle seletamatut tunnetuslikku huvi.

"Kirikus on teistmoodi kui kusagil mujal. Ükskord ma eksisin Tallinnas ära ja jõudsin suure kiriku ette. Ma ei tea, mis kirik see oli, siin on igal pool kirikud. Läksin sisse ja sees oli nii kihvt, et jäin lausa sõnatuks. Oli avar ja seest tagasihoidlik. Ega ma seal pilte ega midagi konkreetselt vaadanud. Istusin tükk aega ja lihtsalt olin.

Lugesin Pühavaimu kohta, et see pidi olema pisike kirik. Ma tahtsin näha, milline pisike kirik välja näeb." Niisiis väike linnaekskursioon.

Jõgeval, kus Siret elab, kirikut pole. Veel on ta elanud Tartus, seal meeldis väga. Õppis kolm aastat EPAs ergonoomikat, aga enne lõputöö kirjutamist tuli ära, sest sai aru, et ei taha ennast selle töökeskkonda käsitleva õpetusega siduda. Ergonoomikat õppis lihtsalt seepärast, et ei saanud eesti filoloogiasse sisse ning tahtis vaadata, kas saab nii tehnilises keskkonnas kirjutada.

Tegelikult istus kogu aja raamatukogus ja kirjutas hariliku pliiatsiga nii palju, et grafiidi jälg kulus käe sisse.

"Mõnel inimesel on hirmus kiire, aga minu jaoks liigub aeg väga aeglaselt," tunnistab ta tarbetu eriala õppimiseks kulutatud aastaid taga nutmata. "Õppimine mulle istub. Vajan pidevalt mõttetööd, muidu ma lähen nagu pingesse."

Aga miks ikkagi kirjutada?

"Ma kirjutan sellepärast, et see on minu jaoks paratamatus. Kui ma seda, mis läbi mu pea voolab, kirja ei pane, läheb lihtsalt endal raskeks. Ei saa neid asju pea sisse jätta.

Omaette kirjutamine on täielik ja täiuslik vabaduse tunne, miski kõrvaline ei saa sisse tungida."

Mõte pole teemade küljes kinni, vaid sünnib poeetilise voona. "Aga mingeid märkmeid ma ei tee, kirjutan siis, kui mõte on küps."

Tartus ta kirjandusringkondadega sidet ei otsinud, mingeid juhendajaid Siretil polnud. Juhuslikult rääkis üks sõber, et käsikirja UNESCOsse saates saab selle ehk Grafiti sarjas välja anda. Tegelikult sattusid sedakaudu luuletused lihtsalt Doris Kareva kätte, kes Grafiti sarja raamatuid on toimetanud ning neile kirjastaja leidnud. Sarja raamatud ilmuvad pseudonüümi all ning et kõik praktilised asjad ajab toimetaja, saab autor täitsa tundmatuks jääda. Dorise sõnul kulges selle raamatu trükkijõudmine ebatavaliselt aeglaselt, kummaliselt nagu tants sügavas vees. Toimetamine seisnes rohkem arutamises, sõna- ja trükivigu kaaludes, autori väljendusviisi siiski säilitades. Autor võttis ise vanemat, eeskätt armuelamuslikku teksti vähemaks ja lisas uuemat, "mõtteluule" alla kvalifitseeruvat tekstivoogu.

Tulemuseks on üsna keeruline raamat, kus üks mõtteseos keerdub teise otsa ja ei saa suuremat aru, kuidas need seosed sünnivad. Samas ei saa eitada assotsiatsiooniloomise "metsikut talenti".

Doris Kareva ütleb ühtaegu tunnustavalt ja muiates, et vahest sellepärast ongi Siret nii omanäoline, et ta pole enne eriti palju luulet lugenud. "Minu meelest pole tal eesti luules eeskujusid, pole mingeid suusajälgi ees, täiesti vaba liikumine." Noor poetess möönab isegi, et loeb pigem proosat. "Ma pole tundnud vajadust eeskujude järele, ise olen püüdnud saada enda parimaks vormiks."

"Alguses arvasin, et luuletus peab olema riimis. Aga siis tundsin, et ma ei talu riimi. Lasin ennast täiesti vabaks ja siis hakkas minema. Siis läks maailm lahti. Pole vaja ringi käia, et kõike näha. Kõige väiksemast asjast saab kõike tuletada. Liivatera võib olla korraga päike, kõrb ja madu. Kõik oleneb sellest, kuidas sa seda näed. Ükskord keegi küsis minult, et kuidas sa nii kirjutad, sa pole ju midagi kirjanduslikku õppinud. Ma siis seletasin, et kõik on ju kõigile näha. Kõik nähtu, mustrid, pildid, hargneb kirja pannes millekski lahti."

Unenäod on Siretile päris tähtsad. "Nad on kummalised, otsekui teisest ajast ja paigast. Sa näed seda nagu pilti ja hakkad seda lahti mõtlema. Minu jaoks pole unenäod selle maailmaga seotud."

Siret on natuke nagu luulemeedium. Pole palju luulet lugenud ega eriti kuskil käinud, ei tea, kuidas kõige paremini Raekoja platsist Balti jaama pääseb, aga iga liivatera sünnitab luuletuse.

Kuidas peab lugeja neid mõistma?

"Tuleb lasta end vabaks, mitte hakata tingimata mõtet otsima. Lasta ennast hõlmata tühjusest. Tuleb lasta ennast luuletuse sisse minna ja välja tulles võib midagi kaasa saada. Ma ei usu, et sealt midagi ei saa. Vahest on just seda vaja, et kuhugi edasi minna. Vahest ta mõistab seda kunagi hiljem."

Tähtis on tajuda olemise lihtsust. "Minu jaoks peitub kõik mingis algelemendis. Mõned arvavad, et sa nüüd kirjutad, kindlasti oled sa kuidagi imelik… Ma ütlen, et ei ole ju, olen lihtne… Kõik on mingis algses olemas. See on lihtne nagu õhk. Ma proovin asju lahti kirjutada."

Autorinimi Leo de Sixtus tuli ka lihtsalt. "Ma kirjutasin selle paberile ja tundsin, et see on õige. Üritasin raamatule kuu aega mingit lihtsamat pseudonüümi mõelda, aga jäin lõpuks ikka selle juurde. See nimi jääbki, ka järgmistele raamatutele". – "See on ju mehe nimi, paavstide nimi," söandan arvata. – "Miks ta mehe nimi on? Leo? See nimi ei ole minu jaoks sooline," imestab Siret. Saan aru, et nimi tuli sealtsamast eetrist, kust muugi luule. Siret usub, et "Skarabeus" on helge raamat. "Vahest ta ravib. Minu jaoks on raamatute lugemine iseenda ravimine. Kirjutamine on vabanemine."