19.06.2009, 00:00
“Ärge põgenege meie eest. See lõpeb igal juhul halvasti”
Kuidas motopolitseinik Meelis Moor ligi 300 km/h kihutanud tsiklimeest taga ajas ja mida tema kolleeg Marek Vähi sellest hiljem saunalaval arvas.
“Nägin, kuidas ta vasakpööret teinud autole otsa lendas.
Jõudis pidurdada, keeras külje ette ja libises Toyotale tagant
sisse. Momentaanselt tuli silme ette suur sinine pealkiri Delfis:
“Politseinik ajas mootorratturi surnuks!” Astusin ligi, kartes
halvimat. Mees oli teadvusel. Kummardusin tema kohale ja küsisin: miks sa
siis niimoodi tegid? Mees vastas: “A mne pohhui!” No mida sa
sellisega enam räägid? Paraneb ära ja kihutab sama lollilt
edasi.”
Sedasi meenutab Põhja prefektuuri
vanemkonstaabel Meelis Moor (29) oma kümneaastase karjääri
kõige karmima tagaajamise lõppu. Action leidis aset
laupäeval, 30. mail. Kella 15.30 paiku mõõtsid Moor ja tema
paarimees Marek Vähi (31) Tallinna-Pärnu maantee viadukti
lähistel kiirust. Saue poolt lähenesid kaks tsiklimeest,
uhades ligi 130 kilomeetrit tunnis. Politseinike peatumismärguandele
reageeriti gaasiandmisega. Meelis Moor tõmbas kiivri
pähe, hüppas prefektuuri uusima Yamaha selga ning
sööstis vilkurite välkudes kihutajatele järele.
Põgenemine kestis vaid paar-kolm minutit ja lõppes kaheksa
kilomeetri pärast avariiga. Eespool sõitnud ja (nagu hiljem
politseitsikli külge monteeritud kiirusemõõtjalt ilmnes)
tippkiiruseks 287 km/h saavutanud 36aastane Martin lipsas vasakpööret
sooritanud auto nina eest läbi. 42aastane Vladislav pidurdas, kaotas
ratta üle kontrolli ja maandus pärast õhulendu asfaldil.
“Nägin, kuidas tal pastel jalast lendas,” kirjeldab
Moor. “Olin kindel, et mees on surnud. Elu on näidanud, et kui
jalats õnnetuse tagajärjel jalast ära tuleb, on inimene
läinud. Aga läks õnnelikult. Äkki oli ka teine mees
sündmuskohal tagasi. Astus sõbrale ligi, küsis “kak
zdorovje”, naersid midagi.
Siis jõudsid abijõud
kohale ja hakkasin pabereid vormistama.”
Praegu on
Vladislav haiglas ja paraneb. Seevastu “rekordimees” Martin eitab,
et tema kiirust ületas.
Väidab, et sattus avariipaigale
juhuslikult, ütles politsei pressiesindaja Martin Luige.
“Ei pea eriline sherlock olema, et teada – 250ga
või kiiremini sõites on nägemisväli nii kitsas, et
suurt midagi peale tee telgjoone ei näe,” ütleb Moor.
“Mul on tulnud põgenejat taga ajades 270ga sõita,”
lisab Vähi. “Ainus, millele sel hetkel mõtled, on – et
ainult midagi ei juhtuks. Satub rebasepoiss tee peale hüppama või
on poolemeetrine puulipp maas – siis on kõik. Kuus
lauda.”
Miskipärast on vanemkonstaabel Vähil seda
öeldes suu kõrvuni. Tsiklimeeste naljad.
Vähi
lisab, et pärast tagaajamist, olgu see pikk või lühike, peab
kõigepealt kümmekond minutit rahunema ja
“põgenikuga” juttu puhuma. “Kui oled oma pool tundi
kellelegi järele kihutanud, selle ajaga sada kilomeetrit läbinud ja
ta lõpuks peatub, siis pead kõigepealt tükk aega niisama
vestlema.
Protokolli koostamisest ei tuleks midagi välja.
Käed värisevad nii, et pastakas kukub peost.” Mehelt,
kelle musklid on arbuusi suurused, on seda üsna kõhe
kuulda. Vanemkonstaabel Vähi võidab regulaarselt medaleid
Eesti meistrivõistlustel vasaraheites (isiklik rekord üle 60
meetri) ja on kogu politsei üks tugevamaid mehi (rinnalt surumise
rekord 180 kilo).
Ons motopolitseiniku amet ainult
hulludele?
“Eks see nii on. Tsiklisõit on ju
omamoodi haigus. Naine i
kka ütleb kodus, et kaua sa riskid eluga.
Rattaga võid
ju eksida vaid korra,” ütleb Vähi, kes 11aastase
motopolitseinikuna töötamise vältel teinud vaid ühe
avarii – jäi kiirusemõõtjat vaadates pidurdamisega
hiljaks, sõitis ühele autole umbes 40se tunnikiirusega tagant sisse
ja... paranes saadud jalavigastusest mitu kuud. See näitab, kui
halastamatu on tsikkel eksimuste suhtes. “Ega sellest haigusest ei
parane,” lisab Moor. “Kui vanus sunnib ametit vahetama, siis
tsikliga sõidan ikka edasi.”
Kui tihti
politsei eest põgenemine ennast “ära tasub”?
Vähi: “Minu karjääri jooksul on
põgeneja pääsenud vaid üks kord. Ajasin teda taga
Tallinnas Järvevana teelt Pärnu maantee alguseni. Siis
loobusin.”
Vähi sõnul toimus “muidu
üldiselt väga arukate ja kultuursete” tsiklimeeste
suhtumises taandareng paar-kolm aastat tagasi, majanduskasvu haripunktis, kui
tsiklid muutusid väga popiks. “Igasugust rahvast ronis rataste selga
ja siis hakati rohkem eest ära kihutama. Kord olevat Laagna teel keegi
sõitnud kiirust mõõtnud kolleegidest mööda,
näitas keskmist sõrme ja pani minema. Pääses minu teada.
Aga üldiselt selliseid ei salli keegi, ka teised tsiklimehed.”
Mitteametlik statistika ütleb, et
põgenevatest autojuhtidest saab politsei kätte ligi 100 protsenti,
tsiklimeestest 90 protsendi ringis. Oma osa mängib see, et tsikli
numbrimärk on tibatilluke ja tagantjärele liiklushuligaani
püüda pole võimalik.
“Me istusime
samal õhtul saunas ja arutasime, et see oli üks õnnelik
õnnetus. See oli sentimeetrite ja sekundite mäng. Kui
Vladislavi ratas oleks täiskiirusel autole külje pealt sisse
sõitnud, siis... halvemal juhul võinuks hukkuda nii mootorrattur
kui autos olnud inimene. Või inimesed. Järgnevatel päevadel
poleks tahtnud ajalehti ja kommentaare vaadata,” kõneleb Marek
Vähi.
Oli seda siis tarvis? Alati, kui selline
tagaajamine lõpeb avariiga, tekib küsimus – kas kuidagi
teisiti ei saa? Milleks ennast ja teisi ohtu seada?
“Meil ei ole valikut,” ütleb Moor. “Kõige
halvem oleks anda signaal, et politsei ei reageerigi.”
Vestlusse sekkub motopolitseinike ülemus, liiklustalituse komissar Elari
Kasemets: “Kogemus näitab, et mittepeatumine on sageli tingitud
mõnest kriminaalsest asjaolust – sõiduk on
ärandatud või juht joobes. Või veab narkootikume. Või
hoopis laipa. Kord leiti ühe põgeneda üritanud auto
pagasiruumist mitu kuulipildujat. Meie kohus on reageerida kiiresti ja
õigesti. Tagantjärele on lihtne analüüsida ja
süüdlasi otsida, aga sel hetkel on otsustamiseks aega sekund. Lolliks
minna ei tohi ning üleliigseid riske ei võeta. Surmale järele
jõuda pole vaja.”
Seni ei ole Eestis politseiametnikku
tagaajamise käigus avarii põhjustamises süüdi
mõistetud.
Komissar Kasemetsa sõnul ei saa
politseinik kuidagi vastutada, kui õnnetuse põhjustab
peatumismärguannet eiranud juht põgenemise käigus.
Politseiniku eest põgenejale kaasa elada võib küll
“Smokey and the Banditi” tüüpi vahvas mängufilmis,
aga päriselus tuleks peatumismärguande eirajat võrrelda
ohtliku bandiidiga. “Tuleb arvestada, et peatumismärguande eiramine
on keelatud!” ü
tleb Kasemets. “See on ju eeskirja rikkuja vabatahtlik valik, mitte
alluda politseiniku korraldusele ning enda ja kaasliiklejate turvalisus ohtu
seada.”
Motopolitseinikuks õpitakse välismaal
Eesti motopolitseinikke koolitatakse Soomes. Miks just seal? Sest nii head koolitust ei tehta kuskil Euroopas. Algkoolitus kestab kokku 14 nädalat. Võrdluseks, USAs piirdutakse kolme nädalaga. Iga hooaja alguses tehakse uus soojenduskoolitus. Koolituse hind on üsna krõbe – 150 000 krooni.
Eesti motopolitseinikke koolitatakse Soomes. Miks just seal? Sest nii head koolitust ei tehta kuskil Euroopas. Algkoolitus kestab kokku 14 nädalat. Võrdluseks, USAs piirdutakse kolme nädalaga. Iga hooaja alguses tehakse uus soojenduskoolitus. Koolituse hind on üsna krõbe – 150 000 krooni.