Argipäeva irooniline apologeet
Urmas Viik (44) tegi esimese näituse viisteist aastat tagasi Vaalas. Kui toona oli aktuaalne graafika, siis uusimal väljapanekul kõneleb ta nihestatud asjade kaudu maailma disainist kui inimese kujundajast.
Viik ütleb, et arhitektuuri- ja disainigalerii ruum oli tal juba tükk aega silmapiiril: "Alul oli mõte teha kohaspetsiifiline näitus. Ühel pool on butiigid ja nännipoed, vastas kultuurisümbolid – Eesti Draamateater ja Estonia. Lisaks veel 1905. aasta monument." Siiski jäi see projekt ajanappuse tõttu katki.
Kuidas seda näitust paari lausesse kokku võtta? "Iseenesest mõista pole siin niisama disain ega disainikriitika, vaid kentsakas ja äraspidine disain."
Kuna seinatekstis ütleb Viik selgelt, et asjad kujundavad meid, siis kas ta tahaks luua oma tööde abil parema/ilusama inimlapse? "See on ehk tsipa metafüüsiline lähenemine, kuid arvan küll, et kui mingi asi valmis tehakse, siis hakkab ta ka ise tööle. Ese on iga päev inimese kõrval ja ei saa olla nii, et see side on ühesuunaline. Inimene võtab asja ja kasutab seda, seega hakkavad esemed ka inimest mingil hetkel muutma."
Viik: "Inimese kujunemine teemana mingi spetsiifilise eseme järgi võiks olla huvitav ning hirmutav ühtaegu, näiteks võiks uurida kabriolett-bemari omaniku antropoloogilisi iseärasusi või kontoriinimese spetsiifilist luustikku või chupachupsi-lapse erilisi huulelihaseid."
Üheks inspiratsiooniallikaks olid viimasel ajal kerkivad arvukad elamud: "Seal on ilmselged seosed asjade suunava mõjuga. Inimene lihtsalt ehitab omale poole aastaga keskkonna, siis asub sinna sisse elama ja hakkab elamispinna ning sisustuse eest pangalaene maksma. Asjad hakkavad nii ka raha suunama," selgitab Urmas. Teen ise siinkohal pateetilise järelduse: kõrgdisain sandistab inimese tegutsemisvabadust ning vaesestab mõttemaailma.
lapse võrevoodi, asetatud Kaldu, on saanud musta kunstnahkse polsterduse (nööpide asemel Viigi "leitmotiiv" – roosid). Veel on väljas kitšliku "maonaha" ja juuksesalkudega ehitud sohva ning vildakas ja klaasvatist katte ja patjadega kilesse pakitud abieluvoodi. Miks? "Nad sümboliseerivad teatud mõttes argipäeva paineid. Kõiki neid mööbliesemeid ühendab ebamugavus ning nad kõik on vastikutest materjalidest loodud. Valge voodi on ehk natuke morbiidnegi."
Miks sellel ikkagi kile ümber on? "Alul transportimiseks. Aga pärast ei raatsinud ära võtta. Vaatasin, et ta näeb nii eriti jäle välja. Lisaks sellele on kaks voodit kaldu – argipäeva raskuse all."
Näitusel olevad objektid simuleerivad seega tarbeesemeid, seda tegelikult olemata.
Kolmjalgadel on polsterdatud "televiisorid". Kuidas neid võiks tõlgendada? "Need on täiesti tarbitavad, aga siiski totakad. Seal ka loogiline sari. Ühes on kalalamp, mida odavates poodides müüakse. Siin on kalad, mis on filmitud ja on seega ka simulatsioon. Siis lõpuks viide kanalisatsioonile, kust see kõik alla läheb."
"Tarbijakriitiline element on täiesti olemas," võtab Urmas kokku. "Pehmed monitorid on küll nunnud ja suhtun neisse ambivalentselt, olles valmis mõne ka oma tuppa paigaldama. Täiesti irooniavabalt võiksid hinnata asja inimesed, kes ostavad poest elektrikamina."
Seina peal on suur foto pissuaaridest. All linnade nimed. "Kui vaadata mõnda ameerika filmi, siis kui kujutatakse suure ajalehe toimetust või panka, siis on seal tingimata seina peal kellad, mis näitavad kellaaega maailma eri paigus. See kujund on sealt pärit. Pildistatud on need ahvatlevad pissuaarid Müncheni moodsa kunsti muuseumis." Töö kujustab standardiseerimist.
Nurga taga on peidus impulsiivne ning esmapilgul abstraktne video. "Kui telereklaame vaadata, siis lõviosa võtavad enda alla kõikvõimalikud šampooni ja juuksehooldusvahendite reklaamid: kuidas juukseid kolm korda paksemaks muuta jne. Elemendid on sealt võetud – see on ilus elav pilt "juuksepolstriga" elutuppa. Selles on parajalt magusust ka. Tütar, kelle juukseid filmisin, oli video tarbeks muide pea alaspidi."
Varasemates töödes on Viik jutustanud "väikseid lugusid" oma lähedastest ning kodust. Esimesena meenuvad hiigelnukud ja "Ruth hingab. Anna hingab". "Ega sellest ringist välja murda pole mõtet." Muide, Urmasel on viis tütart. "Sellepärast on ka naised seal alati vilkumas."
Pisut teema üle järele mõelnud, lisab Urmas, et sellel näitusel on mõjutused isiklikust perekonnast väiksemad kui mõnel eelneval: "Samas on perekond, ükskõik millise koosluse ja toimespetsiifikaga, ikkagi sotsiaalse mosaiigi killuke, ühiskonnamustri kujundaja. Lõviosa kaubast on suunatud perekondadele, pereelu imalat trafaretti innukalt ekspluateerides."
Viimastest välisnäitustest, kust Urmas on osa võtnud, tasuks esile tõsta möödunud aasta sügisel toimunud eesti kunsti ülevaatenäitust Münchenis (suvel esinesid sakslased Tallinnas kunstihoones). Urmasel oli väljas pastelsest WC-paberist tehtud roosidest sein, mille kohta kirjutas tabava saatesõna Harry Liivrand: "Kunstnikuna võtab Viik endale lapse rolli, kes julgeb öelda, et kuningas on alasti, ja keda formaalsed viisakusreeglid ei piira."
Laiemalt sai aga Urmas Viik kuulsaks ju hoopis graafikuna. Kas praegu ei ole tahtnud selle tehnika juurde tagasi pöörduda? "Ei. Aeg-ajalt esinen välisnäitustel graafikaga. Teen fotosid, aga päris estampgraafikat pole teinud." Urmas lisab: "Eesti kunstiruum ei pääse kuidagi erialastamisvajadusest. Graafikaga on põhjust tegeleda sama palju või vähe kui ükskõik millise muu kunstiliigiga, kõik sõltub otstarbekusest. Praeguse projektigi oleks võinud graafikana vormistada, aga valik on just selline, nagu on, tundus kõige lihtsam ja efektiivsem." Samas õpetab Viik siiski graafikat ning kompositsiooni Eesti Kunstiakadeemias ja Tallinna Ülikoolis. "Ma teen ikka pilte ka. Kerttu Soansiga oleme iga aasta raamatu välja andnud. Ega lasteraamat polegi ju nii väga erinev töö. Ma ei tunne, et peaksin pudikeeles rääkima hakkama."
Viigi loome kõnetab vaatajat sõltumata vahenditest, võiks summeerida.
_________________
Urmas Viigi näitus "Disain" on avatud arhitektuuri- ja disainigaleriis 11. veebruarini.
