Äri käib! Koolipoisid õpetavad koduperenaistele ukulelet

PÄEVAL KOOLIS, ÖÖSEL ÄRIS
Haapsalu koolipoisid panid käima e-muusikakooli ning unistavad säravast ärikarjäärist nagu Richard Bransonil. Nad isegi toituvad samamoodi nagu Steve Jobs!

Walt Disney, Steve Jobsi ja paljude suurmeeste särav karjäär sai alguse kodugaraažist. Sarnaste unistustega käivitasid Läänemaa Ühisgümnaasiumi 11. klaasi poisid Markus Lember ja Karel Nappus Haapsalus e-muusikakooli, kus kõik soovijad saavad interneti teel ukulelemängu õppida.
Tõsijutt! Mõne kuuga kogus peatsete abiturientide õpilasfirma Levidera juba poolsada maksvat klienti.
Levidera on veebiloengute sari, kus pikka juttu ei aeta: ukulele anatoomia saab selgeks nelja minutiga, esimesed duurid kuuega.
Võtad nii umbes kahe nädala jooksul üksipulgi kõik ligi 20 loengut läbi – õpid mis on ukulele, kuidas seda käes hoida jne – ja võid lõpuks vabalt mängida näiteks Jason Mrazi lugu “I am yours”. Kui täielik muusikavõhik juba selle loo pillist kätte saab, tärkab temast kindlasti järgmine Jimi Hendrix.
“Me tahamegi, et inimesed kogeksid vau-efekti: kas mina tõesti praegu tegin selle pilliga selliseid helisid?! Meie abil saab tulemuse võimalikult kiiresti, kui sa ei taha just minna mängima Viini sümfooniaorkestrisse, vaid jämmida oma lõbuks,” räägib Karel.
E-muusikakoolis õppimiseks ei pea oskama isegi pilli käes hoida. Poisid lubavad pooleteise tunniga ka täieliku juhmardi panna talutavaid helisid tegema.Loengud koostasid ukulelespetside näpunäidete järgi, eestikeelsetes videotes on õpetajaks asjatundja Siim Jürise.
Kui pilli pole, saab sellegi soetada e-muusikakoolist (hinnad algavad 60 eurost). Levidera “garaažis” ehk Kareli kodus, mis asub kiviviske kaugusel Haapsalu linnusest, oli varem terve vanemate tuba ukulelekaste täis. Nüüdseks on enamik pille maha müüdud. Esimeseks instrumendiks valiti ukulele, sest see on “nunnu väike kitarr”. Aga tulevikus lubavad Karel ja Markus kindlasti veel kitarri- ja klaverikursusi.
Seitse aastat akordioni õppinud Markus räägib, et tema emal tekkis huvi viiulimängu vastu. Ema käis veidi muusikakoolis, kuid seal hakkas mudilaste keskel imelik. Keskealised vajavad diskreetsemat lähenemist. Kodus arvuti taga pilli tinistamine sobib palju paremini. Hinnanguliselt võiks Levideral olla Eestis 30 000 potentsiaalset klienti.

---

1. Millised on seni olnud Eesti kõige edukamad õpilasfirmad (millest on kasvanud ka “päris firmad”)?
2. Millest see tuleb, et vaid väike osa õpilasfirmadest jääb püsima ja registreeritakse osaühingutena, enamus aga jääb ühekorseteks kooliprojektideks?

Vastab Epp Vodja, Junior Achievement Eesti direktor

1. Igal aastal läheb mõni õpilasfirma üle päris firmaks. Siiani võib ilmselt kõige edukamaks pidada õpilasfirmast ¤ Poega välja kasavanud osaühingut Realister, mis toodab valemikaustikuid. Nad on praeguseks tegutsenud üle kümne aasta.
Õpilasfirma Märter kasvas samuti osaühinguks, mis annab järjest välja "Teadmiste raudvara". 
Kindlasti on olnud väga edukad Euroopa võistlusi võitnud õpilasfirmad. Eriti tuleb tuua välja Kolme Põrsakest, kes pakub praegu teadusetendustega tööd 60-70 noorele. 
Eelmisel aastal läks pärisfirmaks EasyClip, kes teeb kõrvaklapi juhtmetele kinnitusklõpse.
2. Õpilasfirma ongi üheaastane projekt. Tegelikult on õige öelda, et see on õppeprogramm, mis läbitakse ühe aastaga. Selle eesmärk ei ole minna üle pärisfirmaks, vaid see, et tulevikus suureneks ettevõtjate arv ja nende inimeste hulk, kes taipavad midagi ettevõtlusest ning on ettevõtlikud mistahes eluvaldkonnas (ning ka positiivse maine kujundamine ettevõtluse
suhtes). Palju perspektiivsem on, kui noor omandab eriala ja teeb siis õpitud erialal või mingis muus meelepärases valdkonnas oma ettevõtte. Nii on ka sageli juhtunud. See aga võtab palju rohkem aega. Arvan, et riigile ei ole isegi kasulik, kui naäiteks EasyClipi andekad tüdrukud jäävad eluks ajaks naharibadele trukke kinnitama.
Õpilasfirma on ju juhuslikult ühte klassi sattunud inimeste seltskond, kes väga kiiresti (1 kuu tavaliselt) peavad leidma ühise idee, seda kiiresti tootma ja müüma. Eesmärk on tea läbi aasta jooksul terve ettevõtlustsükkel.
Hea äriidee on muidugi tore asi ja annab ka tõenäoliselt huvitavama kogemuse, aga see ei ole siiski peamine.
Selle teise suuna (hiljem teine äriidee) esindaja on näiteks Ivar Jegerson, kes rendib üritusteks telke. Või näiteks Mari Hunt, kes on edukas noor arhitekt b210-s. Väga hästi läheb Gert-Kristjan Rungil, kes toob maale tervisejooke. Ega meil kõigi kohta andmeid olegi, kuna ei ole olnud raha ja
aega teha oma muu töö kõrval korralikku andmebaasi.

Haapsalu noored on aga väga tublid. Idee on tore ja indu paistab ka jätkuvat. Ka selle aasta esikoht (Wooch) on minemas pärisfirmaks ning sama mõtet kaalub Sportlastic ning ka SafeCharge. Ilmselt on see mõte veel mõnelgi, kuna see oli väga viljakas aasta. Eks näe, kellel selleks jõudu jätkub.