Ärilahing, milles on kaalul 2000 inimese saatus
Hämar keldrirestoran. “Need, kellest ma räägin, ei mõista nalja. Panevad maja põlema või lasevad koguni maha tappa,” hoiatab mind mees teisel pool lauda.
Ta ei pelga tunnistada, et kardab oma elu ja tervise pärast. Ta palub anonüümsust.
Ma ei salvesta tema telefoninumbrit.
Ta ütleb küll oma nime, kuid ma ei kontrolli, kas see on õige, ega kirjuta seda üles.
Tean, et ma ei saa teda reeta, kui ei tea, kes ta on.
Järgmise tunni jooksul kuulen lugusid valitud seltskonnast, kes ostab põlevkiviõli Narva riiklikust õlitehasest ja selle suure vaheltkasuga edasi müüb. Tulusa äri peategelased on firma Select Oil ja tema peremees Nikolai Kulakevitš, kes ajas varem Venemaal metalliäri ning sahiseb nüüd ringi luksusliku BMWga.
On hilissuvi 2003. Mõni aeg hiljem ilmub Ekspressis artikkel õlimüügi tagamaadest, mis tekitab küsimusi isegi Riigikogu tasemel. Eesti Energia peab õlimüügi ümber korraldama. Enam ei piisa tutvustest õlitehase direktoriga, nüüd käib äri oksjoni korras.
Kuid see ei vähenda Kulakevitši isu õliäri ajada.
Baltimaade kõrgeima tehismäe, rohkem kui 150 meetrit üle merepinna ulatuva endise tuhamäe tipust näeb kenasti, kuidas kihab elu mäe jalamil asuvas kombinaadis: ekskavaatorid tõstavad põlevkivi, kallurid ähivad koormate all, hooneid katavad aurupahmakad, pääslas kontrollib valvur tsisternautosid.
See on Kiviõli Keemiatööstus, mida natsi-Saksamaa pidas nii tähtsaks, et tootmine ei katkenud isegi siis, kui väljad Sinimägede ümber punaarmeelaste verest nõretasid.
Kulakevitš heidab silma just sellele kombinaadile.
Ta ei taha olla enam pelgalt müügimees, vaid omandada väärika töösturi staatuse, kelle käes on kogu kett põlevkivi kaevandamisest sadamani, kust õli tankeritega raja taha toimetatakse.
Ka oma nime vahetab ta välja: Nikolai Kulakevitšist saab Nikolai Reisman.
Mais 2006 teeb Reisman Kiviõli tehase peremehele, Eesti rikaste koorekihti kuuluvale Toomas Tammele ettepaneku, et ostab ära õlitootmise ja Aseris asuva sadama.
Reisman pakub nende eest miljard krooni.
Ta kohtub Tammega ühel laupäeval Kiviõlis. Tunniajase kohtumise käigus kasvab hind esmalt kahe miljardini ja seejärel kolme peale. Tamme väitel maksab ainuüksi uue kaevanduse avamise luba miljardi!
Mehed teevad eellepingu.
Kuid Tammel puudub kaevandusluba. Kiviõli Keemiatööstus on küll paberid ammu sisse viinud, kuid riik peatas uute kaevanduste avamise.
Eestlased teavad aga, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Paljud suured organisatsioonid jäävad oma huvide läbisurumisega Toompeal hätta, kuid Toomas Tamm suudab Riigikogu masinavärki mingi nipiga õlitada.
Mais 2008 saab parlament ühekorraga koguni kaks ettepanekut anda Kiviõli tööstusele erandkorras uue kaevanduse luba. Ühe esildise teeb Reformierakonna liige, Rein Aidma, kes on varemgi keskkonnakomisjonis keemiatehase huve esindanud. Teise ettepaneku annab üle Keskerakond.
Rohelised nimetavad erandi andmist “poliitiliseks korruptsiooniks”. Partei esikõneleja Marek Strandberg võrdleb seda miljardikroonise kingitusega ja tunnistab nüüd Ekspressile, et tal polnud aimugi, et keemiatööstuse peremehed hindasid loa väärtust sama kallilt.
Reformierakond surub erandi läbi, kuigi vastu on ka valitsusse kuuluvad IRL ja sotsid, kes oma pettumuse väljendamiseks aitavad seepeale Edgar Savisaarel sisse viia üleriikliku keelu müüa öösel alkoholi.
Reismani ja Tamme firmade suhted on väga head. Reisman ostab hea hinnaga õli ja kinnitab õlitehase ostusoovi.
Kuni augustis 2008 teatab Reisman, et eellepingus pakutud kolmemiljardiline hind ei sobi enam. Ka tehasest müüdava õli hind olla liiga krõbe. Ta jätab maksmata 20 miljonit maksva õlilasti eest. Tamm lõpetab tarned.
Tamme ja Reismani kirjavahetus muutub päevast päeva, nädalast nädalasse üha teravamaks.
Algab Eesti viimase aja kõige pinevam äritüli, mis meenutab Hollywoodi väärtfilmi “Veri hakkab voolama”. Too kassahitt räägib õliäri pahupoolest, maatükkide kokkuostmisest ja inimeste kurjusest.
Ka Tammede ja Reismani suhetes liiguvad vihjed, et Kiviõli maaomanike kodudesse ilmuvad “jõulised mehed ja panevad paberid ette” ja et varem “maksti sularahas ning paberid kinnitas autos istunud notar”..
Aprill 2009. Minu postkasti laekub appikarje Select Oililt. Tegevdirektor Toomas Hurt teatab, et perekond Tamm süüdistab Nikolai Reismani piltlikult öeldes sajas surmapatus ja tahab õitsva õlimüügifirma pankrotti ajada.
Püüan mõni päev hiljem tegevjuht Hurdaga kontakti võtta. Tema mobiiltelefon ei vasta. Hiljem loen kohtupaberitest, et ta turgutab end Põhja-Eesti Regionaalhaiglas.
Viru Maakohus kuulutab välja Select Oili pankroti. Kuid veel hiljuti poolemiljardilise käibega uhkustanud firma on lagedam kui Läti riigikassa. Halduri ettekanne ütleb, et alles pole ühtegi ehitist, ühtegi vallasasja, pangakontod on suletud, kassa jääk vaid 1000 krooni.
Pankrotihaldur Terje Eipre kurdab, et ta ei saa raamatupidamispabereid kätte. Firma omanik Reisman väidab, et tema käes pole vara ega dokumente ning palub pöörduda tegevjuhi poole, kes aga viibib ravil.
Eipre nõuab Reismanilt tagasi ligi 14 miljonit krooni dividende, mille mees vahetult enne pankrotti firmast välja võttis. Reisman võitleb vastu ja esitab dokumente, mida haldur pole varem näinud.
See on tõsine viga. Ida Politseiprefektuur algatab kriminaaluurimise.
Tänavu septembris võtab Jõhvi politsei Nikolai Reismani raamatupidamiskohustuse rikkumise, paberite võltsimise ja muu säärase kahtlusega vahi alla. Ta istub arestimajas ja Viru vanglas kokku ligi kuu aega.
Politseinikud otsivad läbi Reismani kontori ja elukaaslase kodu. “Paberid ei huvitanud neid enam,” ütleb vandeadvokaat Erki Kergandberg, “hoopis rohkem huvitasid neid Reismani elukaaslase ehted ja käekellade kollektsioon.”
Päev pärast Reismani vabadusse pääsemist peab Toomas Tamm arukaks välismaale lennata. Tehases ei panda seda tähelegi, sest peremees käib tihti oma teises kodus Šveitsis või puhkab Hispaanias.
Raja taga viibib ka tema vormelisõitjast poeg Raivo Tamm, kes ütleb Ekspressile, et tema elu kallale pole keegi kippunud, kuid ta on kuulnud, et “midagi on siin toimumas küll”.
Vapustusi on niigi palju. Näiteks tänavu kevadel kuuleb koleerilise temperamendiga Toomas Tamm, et Reismanil õnnestus kohtu kaudu panna tõkend kinnistule, kus asub õlitehas. See otsus küll tühistatakse, kuid juhtunust rabatud Tamm peab vahepeal tilgutite all lamama.
November 2009. Uudistest jookseb läbi jutt, et Kiviõli Keemiatööstus võib vähem kui aasta pärast uksed sulgeda, kuna senine põlevkivimaardla ammendub ning kõrvalasuva maa omanik küsib selle eest liiga kõrget hinda.
Tegelikult on seegi teade osa Nikolai Reismani ja Toomas Tamme vahelisest sõjast, kus korraga on käimas 12 kohtuasja.
Reisman on küll vangipanekust rabatud, kuid ta hoiab enda käes trumpässa ja saab vastu rünnata.
Ta alustas kolm aastat tagasi kruntide kokkuostmist alalt, mille alla jääb Kiviõli Keemiatööstuse uus karjäär. Toomas Tamm vaatas seda rahumeeli pealt, sest Reisman lubas ju tehase ära osta.
Nüüd väidab Reisman, et tahab neil maadel hoopis põldu harida ja metsa kasvatada.
Tallinna halduskohtus teatab lihttöölisest Kiviõli Keemiatööstuse peadirektoriks tõusnud Aleksandr Tultšinski, et olemasolevatest varudest jätkub tehasele vaid kümneks kuuks. Uue karjäärita ootab ees pankrot.
See tähendaks ligi 700 töökoha kaotamist, mis tooks Kiviõlis kaasa massilise tööpuuduse ja linna tühjaks kolimise, sest lisaks töökohtadele varustab õlitööstus väikelinna ka toasoojaga.
Tamme esindav vandeadvokaat Mikk Lõhmus ütleb, et märtsis, kui tehas oli täiesti nurka surutud, esitas Nikolai Reisman rahuettepaneku. See nägi ette pankrotimenetluste ja kriminaalasjade lõpetamist ning uusi kõnelusi õlitehase ostuks. Hind alanuks 500 miljonist kroonist. Lõhmus kirjutas ettepanekud üles, kuid Reisman keeldus allakirja andmast.
Aprillis 2009 võttis Reisman kaasa oma pankurid ja kohtus hotellis Palace Toomas Tammega. Lubas esitada uue pakkumise tehase ostuks. Kuus kuud on möödas, aga mingeid pabereid pole saabunud. Sisuliselt tegeleb Reisman praegu väljapressimisega stiilis: andke õlitehas odavalt ära, kaevanduse alune maa on ju minu käes!
Teise poole esindaja Erki Kergandberg väidab algul, et pole saanud konkreetset pakkumist ja seejärel, et küsimus pole summas, vaid miljardi maksmise graafikus.
Ta on kompromissiks valmis, kuid märgib, et ei saa tehase peremeestega jutule. Ikka ja jälle ilmuvad läbirääkimistele vaid advokaat Mikk Lõhmus ning nõunik Kalev Kangur, kes aga hoiab end avalikkuse eest varju, sest on Maa-ameti endise juhina parajasti uurimise all seoses maadevahetusega.
“Ma ei tea, kes seda tehast tegelikult juhib ja kas välismaal viibiv Toomas Tamm üldse kuuleb, mida me pakume,” räägib Kergandberg.
Ma ei tea, kellel on õigus, kuid tüli muutub üha inetumaks. Juristidel on tööd rohkelt, ja paraku sõltub sellest räpasest lahingust ka sadade Kiviõli perede heaolu.
