Ajakirjanikuna Soome investeerimisajakirjas Arvopaperi tuli mul võtta toru ja leppida kokku intervjuusid ma ei mäleta mitu, aga väga palju kordi. Ainult ühel korral, kui küsimus puudutas Helsingi ja Stockholmi börside ühinemist, vastati "ei kommentaari" (mis oli börsifirmade strateegilise avalikustamata tegevuse seisukohast igati arusaadav ja korrektne käitumine). Meedia on sealsetele juhtidele ja eriti börsifirma juhtidele igapäevane töövahend ja iga tähelepanu on positiivne. Edusammude puhul on teavitamine praegustele ja tulevastele klientidele ja investoritele uhkuse asi, möödapanekute puhul on meedia vahendusel aga võimalus jagada infot ja sellega ka kindlust tulevikuks.

Eestis on "ei kommentaari" muutunud käibefraasiks, kuid seda kahjuks mitte ainult sõpraderingis, vaid ka olukordades, kus "kommentaarimine" oleks ka ettevõtete ja juhtide enda huvides. Meedias nähakse "ärapanijat" ja vastast, nägemata tihti medali teist külge. Sellest, et Ain Hanschmidt ei taha eriti rääkida, mille eest ta täpselt sai 700 miljonit, võib kergesti aru saada. Sellest, et Enn Pant ei taha vastata firma strateegiat ja konkurentsieeliseid puudutavatele küsimustele, ma ajakirjanikuna aru ei saa. Kindlasti on kergem ohutust kaugusest välja saata börsiteateid ja teavitada headest asjadest, ignoreerides selliseid küsimusi nagu "Mida tahaksite öelda nendele aktsionäridele, kes on aktsiate börsile tuleku järgselt natuke pettunud?".

Küsimus on pigem suhtumises. Alati võib vastata ka ebamugavaid küsimusi stiilselt ja loogiliselt pareerides ning usaldust tekitades. Nagu Nokia juht Jorma Ollila Arvopaperi intervjuus, kus ta selgitas, et investeeringuid tuleb siiski vaadata pikaajaliselt ja pikaajaliselt on aktsia ning tootlus igati plussis. Veel kord –  küsimus on suhtumises. Ei ole mõtet pressile etteheiteid teha, kui ise infot välja ei anta. Kui ei anta, pannakse materjal kokku nendest väikestest kildudest, mis on olemas, ja sugugi alati ei kuku see välja objektiivselt või tõepäraselt. Kas poleks kergem ja mugavam mõjutada tekkivat pilti ja jälgida vähemalt selle korrektset esitust, selle asemel et hiljem kurta, kuidas meedia on jälle kõigest valesti aru saanud ja tahab ära panna?

Võib muidugi öelda Oliver Kruuda moodi, et aktsionäridel on õigus infot saada kord aastas, ja juriidiliselt on kõik korrektne. Tegelikkuses oleks aga suhtlemisega võinud vältida tüli. Küsimus ei ole selles, mida võib ja peab. Aktsionäridega peab suhtlema korra aastas. Meediaga ei pea üldse suhtlema. Ent kes tahab võita investoreid ja kliente, võiks näha meediat mitte tülika tüütaja, vaid müügikanalina. Võib-olla vähendaksid avatus ja lisainfo ka näiteks Tallinki juhtide vajadust kurta, et aktsia on alahinnatud.

Läbipaistvus ja suhtlemisvalmidus ei sünni kindlasti üleöö. See tuleneb firmakultuurist, kasvab ja areneb. Ühe meie suure panga juht ütles aga hästi, et avatus ei ole õpitav, see kas on algusest peale või ei ole. Avatus ja suhtlemine aitab ilma reklaamipinda ostmata müüa oma sõnumit, vahendada infot ja selgitusi. Heale juhile on meedia tasuta reklaampind.