"Oo, ma ei ole kunagi varem koiotti näinud," üritan arendada seltskondlikku vestlust, millega jään alati jänni, sest ma lihtsalt ei suuda läbi tungida ameeriklaste jõulise kõne kuulipildujavalangust. Ajapikku harjun, et ka ameeriklastel endil on üksteise mõistmisega raskusi. "Say it again!" on üks sagedamini kõlavaid hüü­deid kahe kauboi vahel. "Siin Ameeri­ka! Me kõik armastame rääkida. Aga keegi meist ei armasta kuulata!" käratsevad minu kaks turs­ket sõpra teel Sedonasse ja kergitavad kau­boi­kaabut.

Aga see kõik on hiljem. Praegu sõidame vä­ga vaikselt ja mõtlikult võlur Merliniga, kes ütleb: "Koiott on hea enne. Indiaanlased kutsuvad teda vend Triksteriks."

Silmapiirile kerkib kaamelikujuline mägi, mis lähenedes jaotub kaheks, poeg eraldub emast. Iga Navitrolla fänn annaks sel unenäolisel maastikul vaimustusest otsad. Ent Ameerika ei ole praegu moes. Kui riskid heas seltskonnas öelda: "Ma armastan Ameerikat", siis kõlab see nagu: "Ma olen armunud president Bushi." Aga Ameerika pole kaugeltki ainult Idaranniku paksud. Siin, keset Arizona kõrbeid ja kanjoneid, võid tsivilisatsiooni sootuks unustada, nii hõre on asustus ja puutumata loodus. Ainult lennukite suitsusabad kõrgel taevas annavad märku, et kuskil on veel keegi.

New Age’i gurud väidavad, et Sedona kohal on taevaluuk lahti unustatud, kosmoses on auk, kust kosmiline energia vabalt maa peale langeb. Karmimad ulmetegelased teavad rääkida, et kuskil Arizonas lõpeb salajane tunnel, mis läbib maakera südame ja saab alguse Tiibetist. Mina seda juttu muidugi ei usu, aga mingi kummalise kokkusattumuse tõttu olen parajasti teel ühe tiibeti laama juurde. Kauge Arizona mäetipu on see suur tiibeti joogi valinud oma lääne koduks osalt seetõttu, et maastik, ehkki palju madalam, meenutab Tiibeti platood, ja teiseks seetõttu, et üks selle kandi miljonär kinkis talle lõdva käega mõned miljonid, et sinna budistlik instituut ehitada.

Ei tea, kas augu pärast taevas või maapõues, aga Arizonas on endale pesa leidnud igat masti müstikuid, maage ja pühamehi. Alates põliselanikest indiaanlastest, kelle vingemad hõimud elavad kanjonite uuretes maa all hiiglaslikes koobastes, kuhu mahub terve küla.

Ülejäänud Arizona elanikud on tänapäeva nomaadid. Ma ei ole kohanud siin ühtegi inimest, kes räägiks, et see on tema kallis esi­va­ne­mate kants. Ikka kuuleb, et "sattusin siia viis aas­tat tagasi (või viis päeva), vaatasin, et ju­ma­la lahe koht ja nii jäingi". Aasta pärast on ta juba kohta vahetanud, nihkunud mõned sõidutunnid siia-sinnapoole. Arizonas näeb terveid vundamendita külasid, iga hetk valmis majadele rattad alla panema ja edasi sõitma.

Mulle meeldivad Metsiku Lääne kangelanna tüüpi naised – ilusad, tugevad ja julged, hüppamas oma suure lahtise kastiga auto rooli nagu hobuse selga. Väga erinevad Los Angelese leedidest, kes näevad välja nagu 38, ütlevad end olevat üle viiekümne, kelle eksistentsiaalne küsimus kõlab "Milleks mulle kaks maja?" ja kes uinuvad, laptop kaisus.

Mõnikord ma kahtlustan siiski, et Arizona vaimsuse salakäigud pannakse ööseks kinni. Hilja õhtul, kui gurud magavad ja skorpionid alustavad oma öist ringkäiku, ilmuvad järsku lauale pesukausitäied krõpse, külmkapist valguvad välja hiiglaslikud jäätiseämbrid, kuskilt lohistatakse kohale päevinäinud televiisor ja inimeste silmadesse ilmub iseäralik läige. Algab ameeriklaste sisemine elu, kus võõral pole midagi kaasa rääkida.