1915. aastal toimunud armeenlaste genotsiidist türklaste poolt möödub juba üheksakümmend aastat, aga kired selle ümber ei vaibu. Pigem on nii, et mida aeg edasi, seda häälekamalt armeenlased kogu maailmas oma rahvuslikku tragöödiat kuulutavad ja mäletusmärkidesse valavad. Armeenlased ei anna üle miljoni kaasmaalase tapmist Türgile andeks, ja kuidas sellist koletut tapatööd saakski andeks anda, kui riigid paluvad tänapäeval üksteiselt vabandust palju väiksemate veretööde eest. Kuid Ankara vaikib. Vaid kui kusagil Lääne-Euroopas püstitatakse järjekordne armeenlaste genotsiidi monument, avaldab Osmani impeeriumi järeltulija vormikohast protesti, kuid monumenti ei rutta keegi kõrvaldama. Eesti pole Türgi välispoliitikas ilmselt tegija, sest pole kuulnud, et siinne Türgi saatkond oleks protestinud Tallinna armeenlaste kiriku õuele (endise Jaani-Seegi kiriku hoovi) asetatud mälestuskivi vastu.

Armeenlaste võitlus ajaloo tunnustamise eest on võitlus tõe ja õiguse eest. See on ennekõike võitlus moraalse võidu nimel; vaevalt, et Türgi hakkaks represseeritute järeltulijatele mingit kompensatsiooni maksma. Ehkki kujutan ette, et kui hagejad oleksid juudid või neegrid, avaneksid ka Türgi pankade kullakambrid. Või löödaks vähemalt kumisevamat kella.  

Armeenia martüürlik pretsedent puudutab meidki, eestlasi. Kui on kõne all Nõukogude okupatsioon ja eestlaste massiküüditamised, vastab Venemaa Eesti ametlikele järelepärimistele ainult nii, et öeldu mõtte võiks vormistada kolmetähelise venekeelse ropu sõnaga. Eestisse maha jäänud Vene kolonistid pole aga viieteistkümne aastaga suutnud omandada eesti keelt ning kirillitsa torkab avalikus ruumis endiselt silma. Selles mõttes on türklased-Gastarbeiter'id, kes Euroopas oma kogukonnad rajanud, siiski üsna hästi integreerunud, et valdavad uute kodumaade keelt vabalt nii kõnes kui ka kirjas.

Õnneks on Eestil ja Armeenial muudki ühist kui kannatused. Ararat, Armeenia sümbol, sirutab oma tippu pilvede poole võõra riigi territooriumil ja Vana-Rooma päevil maailmapoliitikas kaasa mänginud Suur-Armeenia jääb praegusest Armeeniast kaugele väljaspoole. Ümera lahingupaika, Eesti vabadusvõitluse tähtsündmuse toimumiskohta, peame meie otsima sõbraliku Lätimaa metsade-aasade vahelt, ja Riia all lõime me Baltisaksa paruniväge. Me peame reisima välismaale, et kohtuda oma kuulsusrikka minevikuga, et tunnetada oma.

Aga hollandlased käituvad eriti ülbelt oma suure idanaabri suhtes, kes 1940. aastal nende riigi viieks aastaks okupeeris. Hollandi hümnis on sõnad "…ja saksa verest…", mis tuletavad patrioodile ebameeldivalt meelde, et Hollandi kuninglik perekond on saksa soost, Nassau krahvilossist pärit. Peale selle lauldakse hümnis sõjast Hispaania kuninga vastu. Hollandi ajakirjanduse veergudel aegajalt puhkev vaidlus oma hümni salmide muutmiseks meenutab mulle sõnavõtte meie hümni poolt ja vastu. Tundub, et mõlemal poolel oleks justkui õigus, et vanad sõnad on ajast ja arust ning et tänapäev eeldab poliitikast ja kirikust sõltumata sõnumit.

Mis on aga mu loo moraal? Et äkki just nüüd on saabunud aeg, mil armeenlaste genotsiid saab lõpuks tõusta üleilmse meedia, sealhulgas Ameerika ajakirjanduse tulipunkti. Mäletatavasti põhjendati omal ajal hutude ja tutside omavahelise genotsiidi eiramist põhjusel, et USA meedia oli hõivatud J. O. Simpsoni kohtuprotsessiga. Simpson oli võrratult aktuaalsem. Loodetavasti pole õigusemõistmine Michael Jacksoni üle samas kaalukategoorias. Või on maailma kuulsaima lastesõbra saatus ameeriklastele tähtsam kui poolteist miljonit surnud armeenlast?