Arne Otteri vapustused Tallinna bussijaamas
Hr Ain Tatter
Teede- ja Raudtee osakonna juhataja kt
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Minu nimi on Arne Otter ja ma õpin EPMÜ Maasotsioloogia doktorantuuris. Minu uurimistöö keskendub sotsiaalselt eriti plahvatusohtliku teema - ühistranspordi olukorrale viimasel kümnendil.
Doktori dissertatsiooni valmistamiseks on mul vaja viia läbi sotsioloogilisi avaliku arvamuse uuringuid. Ühega nendest (Rahvaküsitlus bussindusest Tallinnas) tegin ma algust üsna hiljuti, nimelt 23. detsembril 2002. a.
Alustasin uurima inimeste arvamust Tallinna Bussijaamas, mis on avalik koht ja mille külastajad puutuvad otseselt kokku bussindusega Tallinnas.
Kuid halvaks üllatuseks tuli, kui ka Tallinna Bussijaama direktor Oskar Gustavson karjus minu peale “Minge minema, see on era territoorium ja ajakirjanikel intervjueerimine keelatud!”
Lisaks ässitas ta 2 turvameest mulle kallale ja kes segasid ning tülitasid mind selle päeva jooksul 22 korda!
Üldiselt ahistas ta minu tegevust nagu 2002. a kevadel, kui ei lubatud Tallinna Bussijaamas koguda allkirju vaba konkurentsi toetamiseks ühistranspordis.
Samas lõid välja Tallinna Bussijaama direktoril sadistlikud kalduvused. Nimelt oli ta nõus, et ma koguks arvamusi õues külma käes ning ta lisas, et ei ole mul tarvis midagi sooja käes tegutseda, tulgu ma õue ja piinelgu.
Kuna ma loobusin ja jätkasin arvamusküsitluse läbiviimist Tallinna Bussijaama sees, lülitati välja Bussijaama küte ning avati pikaks ajaks Bussijaama mõlemad uksed.
Temperatuur Bussijaamas langes tunduvalt ja töö tingimused halvenesid veelgi.
Otse loomulikult pani mind imestama Oskar Gustavsoni väide, et vajalikud on vaid vedajate arvamused ja mitte inimeste omad. Lisaks korrutas ta, et tunneb seda käekirja ja kui ma küsisin, kelle käekiri see on, vastas ta, et karvane käsi on mängus.
Järgmisel päeval oli Oskar Gustavson maskeerunud ümber luurajaks, nimelt oli tal käes aegunäinud veneaegne fotoaparaat Zeniit ja ta tegi kõigist avaliku arvamuse küsitlejatest pilti.
Hr Tatter, kas Te saate täita minu palve ja osutada üks teene. Nimelt palun ma Teid, et te selgitate hr Oskar Gustavsonile, et Eesti Vabariik on demokraatlik õigusriik, kus on lubatud oma arvamust avaldada ja seda ka koguda.
Lisaks peaks talle selgitama, et Bussijaam on avalik koht, mitte kellegi eravaldus, kus ta teeb mida tahab. Arvan, et Teie olete niivõrd suur autoriteet Oskar Gustavsonile, et saate talle anda väikese demokraatia koolituse!
Tallinna bussijaamas ei ole olukord normaalne, soovin et arutaksite küsimust liinilubade komisjonis, kus olen nõus asjakohase ettekandega esinema tulema.
Soovin Teilt kindlasti kirjalikku vastust, mida saan doktoritöös kasutada allikmaterjalina.
Arne Otter
Hr Ain Tatter
Teede- ja Raudteeosakonna juhataja kt
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
10. veebruar 2003
Austatud härra Tatter
Vastuseks Arne Otteri palvele võin öelda, et kiri on kompromiteeriva ja laimava iseloomuga. Keegi pole Otteri peale karjunud.
Mis puutub aga intervjuude ja küsitluste läbiviimisesse, siis siin on Otteri arusaamad ekslikud. Olgugi, et bussijaam on üldkasutatav koht ja avatud kõigile, aga igasugustest meedia ja pressiga suhtlemisest peame me teadma. Ajakirjanikel pole see keelatud, kõik teised aga peavad selleks taotlema loa.
Viisakas oleks olnud esmalt meile teatada oma töödest-tegemistest, siis poleks turvatöötajad tulnud ühtegi korda küsima, mida bussijaamas tehakse. Kas turvatöötajate poolt tegemistest teadasaamine on “kallale” ajamine ja järelepärimine “tülitamine” 22 korda???
Bussijaamas kütte väljalülitamine oleks väga huvitav, vahest võib-olla isegi kasulik (osa hoonest, kus pole töötajaid, öösiti ja nädalavahetustel), kuid kahjuks pole see tehniliselt võimalik.
Uksed bussijaama avanevad automaatselt, kui sisenetakse või väljutakse. Väide “ning avati pikaks ajaks Bussijaama mõlemad uksed”, on täiesti vale!
Lugupidamisega
Oskar Gustavson
Tallinna bussijaama kinnisvarajuht
