Arnold Rüütel, Vana Toomas ja valged veised
Alati soliidne üherealine tume või sinine ülikond, sinisetriibuline lips, pedantselt kokku volditud lumivalge rätik pintsaku rinnataskus, hõbedased lokid, pikad paksud bakenbardid, mõõdetud liigutused, kindel sõnavara – president Arnold Rüütel näib muutumatu. Iina Aasamaa kultusliku käitumisõpiku elav positiivne näide. Muutunud on aeg, kuid Rüütel mitte. Rutiinivabadus on tema puhul tundmatu mõiste.
Mis seda riigivisiiti iseloomustas? Ülipingeline ajagraafik, sagedased hilinemised, kiirustamised. Formalism nagu riigivisiite teatud määral alati, aga Budapesti parlamendihoonet ja peatänavaid palistavad sinimustvalged ning pärja asetamise tseremoonia Kangelaste väljakul lisasid sündmusele pidulikkust ja tähenduslikkust, mida Tallinnas sellistel puhkudel harilikult ei näe. Miniatuursed lipukesed trollidel ja trammidel pole see.
Visiiti vürtsitasid aga ärimeeste küünilised nõukogude stiilis naljad ning madaldasid igavad kõned ja ametnike upsakus.
Neljanda võimu alahindamine
10. septembri hilisõhtul Tallinna lennujaama VIP-ruumi saabudes on Rüütli esimesed sõnad tervituse järel: “Jooge kohvi, palun. Jooge kohvi edasi.” Esimesest hetkest omamehelikult familiaarset naljasoont demonstreeriv (sõnadega “Noh, vaatame, kas meil on ka teile kingitus …” ulatab ta mulle kutse Eesti presidendipaari vastuvõtule) protokolliülem Andrei Birov ja Andres Tropp välisministeeriumist avavad ainsatena õlle. Kuigi kohal on nii presidendi kui ka Välisministeeriumi protokolliosakonna töötajad, ei esitleta ajakirjanikele ametliku ja äridelegatsiooni liikmeid.
See pole veel midagi. Budapestis ei saa ajakirjanikud enam aru, kas nad peavad alluma Eesti ametnikele või Ungari saatemeeskonnale, kes püüab Eesti pressi igal võimalikul juhul oma käskudele allutada. Sarnast olukorda kirjeldas Lennart Meri aastatetagusel Soome-visiidil Kalev Kesküla. Doonau jõel laeval toimuval presidendipaari vastuvõtul jäetakse piduriides Eesti ajakirjanikud poolteiseks tunniks mõttetult alumisele tekile konutama põhjendusega, et Ungari presidendi protokolliametnikud ei soovivat meie pressi ülemisel tekil ehk vastuvõtusaalis näha!
Alles Ungari presidendipaari lahkudes pööratakse eestlastele tähelepanu – seda teeb Rüütel, küsides: “Miks te üles ei tulnud, seal oli vabu kohti piisavalt?” Ametnikud tema selja taga teevad hirmunud näo. Enne Rüütlit on ajakirjanike peale käratanud (“Püsti! Tõuske püsti! Kas te ei näe, et Ungari president tuleb vä!”) Marika Põldma, Välisministeeriumi visiitide ja tseremooniate büroo direktori kt, kes end isegi ei tutvustanud. Võibolla vaid Ester Šank, presidendi pressinõunik, on kogu visiidi kestel oma ülesannete kõrgusel.
Kõne kui imago
Kes kirjutab presidendi kõned? On see riigisaladus? Kas kõnekirjutajad kannatavad amneesia all? Paluksin alandlikult selliste klassikirjandite koostamine lõpetada ja kirjutajad välja vahetada, et piinlikkust tekitavad ja väljakannatamatud olukorrad vähemalt välismaal enam ei korduks.
Toon tsitaadi presidendi kõnest Budapesti majandusseminaril: “Kuigi oleme hõimurahvad, ei ole Ungari Eesti välismajanduspartnerite seas esirinnas, rääkimata Eesti positsioonist mitu korda suurema Ungari välispartnerite hulgas. Eesti poolt vaadatuna on sarnane olukord majandussuhetes ka teiste Kesk-Euroopa riikidega. Leian, et selline olukord võib ja peabki muutuma!”
Et vastaskõne on samaväärne, pole meie jaoks vabandus. Teatavasti ei peagi president ise kõiki kõnesid valmis sepitsema (lugeja võiks siinkohal mõelda Lennart Meri fenomenile). Mis võiks kõne monotoonsuse taset veel paremini paika panna kui laia suuga haigutavad kuulajad, eriti veel kui tõlk samasugust tervitustiraadi ilmaliku matja venival häälel ette kannab (konkreetne tähelepanek Egeri raekojas)!
Kui vaja, oskab Arnold Rüütel vabalt kõnelda, hetkemuljest teraselt inspiratsiooni ammutades. Neil kordadel seisis auväärse kuulajaskonna ees riigipea, kes äkki vahetult, lihtsalt ja kohati muheda huumorigagi reageeris kuuldud tervitustele. Nii juhtus Kecskemeti raekojas. Ning oh imet – kuhu kadus siis Arnold Rüütli legendaarne kohmetus, mis teda ametlikel kohtumistel nii sageli saadab?
Välisministeerium valib riigivisiidi kingitused. Need on osa etiketist ja protokollist. Malle Leisi graafilistele lehtedele (Eesti riigipea kingitus Ungari kolleegile) pole minu meelest midagi ette heita – kodumaise avangardiklassika kinkimine ühelt noorelt riigilt vanale kultuurmaale sümboliseerib ülekantud tähenduses truudust progressi ideele, uutele mõtetele. Kuid kui neli päeva kestnud ringsõidu jooksul kinkis Eesti president iga võõrustava linna meerile raekojas Vana Tooma kuju, rääkides sinna juurde: “Mul on väike meene teile, ajaloolise isiku oma, ta nimi on Vana Toomas, ta seisab ühes Tallinna tornis, saate veel ühe kodaniku oma linna,” ei olnud enam isegi naljakas.
“Miks ikkagi Vana Tooma kuju, härra president?” küsisin viimasel õhtul.
“Sest meie riik on vaene ja see kuju pole väga kallis,” vastas president.
“Mida sa ometi räägid,” sekkus vestlusse ägedalt pead raputades Ingrid Rüütel, “see kuju on hõbedast!”
Sarved
Teise päeva hommikul ootame Budapesti vaksali kuningapaviljonis, mida Jüri Käo “deputatskajaks” nimetab, väljasõitu ajaloolise Idaekspressiga Egerisse. “Deputaati alles ootame,” torkab seepeale Toomas Luman.
Vagunikupees intiimses ringis tunneb president ennast märksa vabamalt. Korraga on vestluskaaslaseks justkui äravahetatud inimene, kes näitab oma inimlikku külge ning vastuseks küsimusele: “Kas teile meeldib see hiiglapikk autode korteež, milles delegatsioon kihutab?” ausalt tunnistab, et “üldse ei meeldi, paarist autost ju piisaks, ja ühte juhiksin ma hea meelega isiklikult”.
Koos abikaasaga kõneleb ta ajakirjanikele pikalt ja mõnuga hõimuliikumise tähtsusest väikerahvaste koostöös. Kas president teab, et ka Ungari riigipea esindab rahvusvähemusi – on ju Ferenc Madl švaabi päritolu. Ei. Proua Rüütel, kes pidas Szentendre vabaõhumuuseumis asjaliku ingliskeelse ettekande traditsioonilisest kultuurist moodsas Eesti ühiskonnas, rõhutab omakorda, kui oluline on Siberi soomeugri rahvastele õppimisvõimaluse loomine Eestis. Rüütlile ei anna rahu, et Tallinnas pole sellist rahvuslikku memoriaali või monumenti, mille jalamile saaks võõrriigi juhid asetada pärgi ning pidada leinaseisakut. Teda liigutas kahe riigipea ametliku kohtumise suurejooneline tseremoniaal husaarivormis auvahtkonna ja orkestri manöövrite saatel paraadplatsil Eesti lippudega kaunistatud monumentaalse hoone ees.
Teate, mis asutused jäävad väljaku teisele poole? Etnograafiamuuseum ja põllumajandusministeerium. “Siia pole enam midagi lisada,” ütles seda kuuldes Toivo Tasa, Eesti suursaadik Ungaris.
Rüütli trump on tasakaalukus ja igavesed tõed. Kui ta peab midagi ütlema asja kohta, mida tõenäoliselt ei tunne, valib ta kuldse kesktee. Kui talt küsitakse arvamust degusteeritud veini maitse kohta, vastab ta: “Very interesting”. Kuid tegelikult huvitab mind Ungari ajakirjanduse vastukaja meie presidendi riigivisiidile – kas see ületas ainult uudisnupu künnise (fotoga paarirealised kommentaarid lehtedes ilmusid) või tekitas ka pikemaid kolumne, probleemkäsitlusi kahe maa suhetest. Pikad artiklid ilmusid tol nädalal Budapestis taasavatud saksakeelsest ülikoolist, see näis olevat nädala tippsündmus.
Et põllumajandus on Arnold Rüütlile väga südamelähedane, kuulus programmi ka kuulsate ungari hallide veiste farmi külastamine Bugacis. Hullu lehma tõve vastu on loomad muuseas immuunsed, ja sarved on neil aukartustäratavad. See ajendas Villu Reiljani nähtut kokku võtma järgmiselt: “Mõnel mehel on suur, aga mõnel on sarved.”
Nii vaimukat teksti ei kuule iga päev.
Arnold Rüütel ulatab aga lahkudes igaühele käe ja ütleb – ka võõrustajatele – naeratades: "Nägemist". See soov tuleb südamest.
