Paraadi pildistamisega oli alati üks kammajaa! EKP ideoloogiasekretär Rein Ristlaan nõudis, et tribüünil oleksid kõigil meestel käed püsti. Sellist pilti oli aga raske saada. Katsu ise kaks tundi kätt üleval hoida, see on jube piin.

Appi tuli retušeerimine. Ikka väga palju sai petetud. Ükskord kasutasin Arnold Rüütli paremat kätt, tal oli ilusti nahkkinnas käes. Panin tema käe veel paarile mehele külge.

Ristlaan tahtis, et partei ja valitsuse juhid oleksid fotol kindlas järjekorras. Nemad ise sellest järjekorrast kuigivõrd kinni ei pidanud. Kui Artur Vader oli 70ndatel Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, käis ta ühtelugu tribüüni taga Vene teatri baaris külmarohtu võtmas.

Ristlaane käsk kuulus muidugi täitmisele. ETA fotograafid pildistasid päeval enne oktoobripühi tühja tribüüni Võidu väljakul. Pärast paraadi otsiti kaadritelt püstiste kätega mehi ja hakati neid alusfotole peale kleepima. Kui oli tarvis, tõsteti meest siia või sinna.

Vahel kippus pilt kitsaks jääma, kõik ei mahtunud peale. Retušeerijad panid siis Vene draamateatrile poste juurde. Järgmise päeva hommikul helises Rahva Hääle toimetuses telefon. Lugeja tahtis teada, mis maja arhitektuuriga juhtus!

Üks kord kutsus mind välja toimetaja August Saaremägi. Ta näitas näpuga lehes ilmunud pildile ühest kolonnist. “Miks sa seda meest pildistasid? See mees on teise rinde mees!” Kust mina seda teadma pidin? Vanad sõjaveteranid olid kõik lehes ilmunud pildid luubiga üle vaadanud ja oma sõpru-vaenlasi tuvastanud.

Teine kord sain pahandada, sest pildile jäänud plakatil oli kiri “Elagu kagelaslik Vietnami rahvas!”. Seda kandis Pöögelmanni tehase kolonn. Maiparaadi ajal vaatan, jälle sama plakat! Ütlesin kolonni juhile: korjaku see ära! Kas teil keegi eesti keelt ei oska?

Viimane paraad toimus 80ndate lõpul. Eestlased enam ei marssinud. Kohe pärast venelaste kolonni lahkumist sõitis üle Pärnu maantee üks eesti poiss Žiguliga. Venelased pidasid auto kinni ja hakkasid teda välja tõmbama. See vend sai ikka togida küll.

Tegin sellest pilti. Järsku tundsin, et mulle torgati püstol ribide vahele. Pöörasin külmalt ringi. Üks kuradi erariides mees oli. Suunasin objektiivi temale ja ütlesin: Ja stšas fotografiruju! Ta toppis oma üheksamillimeetrise tuki tasku ja läks minema.

Harald Leppikson (68) töötas 20 aastat Rahva Hääle fotograafina.