Heiki Ernits

Eha käis Ukrainas kõrge mäe otsas. Suusatas ja kõik oli tore, aga siis kukkus Eha maha ja tegi põlvele tõsiselt häda. (Ega Eha pole mingi algaja, aga siin jäi talle ette mingi tobe vall.) Eha oli kangust täis ja tahtis ära murtud jalaga ise mäest alla tulla, aga teised ütlesid, et kutsuvad abi.

Kutsuti. Sidevahendina toimis mäetipu ja jalami vahel vennike, kes suuskadel mäest alla tuhises (suusad nägid välja nagu “tillud”) ja päästemeekonda näost näkku alarmeeris. Varsti rühkiski mäkke tandem noormehi, kellel oli kaasas laibakäru, mille kohta oleks vabalt võinud öelda plekkpaat – ainult et mõlemas otsas olid paadil sangad, mistõttu nägi see rohkem välja nagu suur plekist küna.

Eha fikseeriti kahe rühmaga tugevasti potipõhja külge ja suusasaabas torgati pea all padjaks. Mingit tekki peale ei antud ja Eha arutas endamsi, et kui teda tabaks vappekülm, siis peale küll midagi tõmmata ei ole. Aga allasõit oli elamuslik. Üks hoidis eest ja teine hoidis tagant ja küna muudkui liugles ja liugles ja Ehal oli alla jõudes isegi natuke kahju, et sõit läbi sai.

Mäe all selgitati välja, et jalg alt ära ei tule ja võeti vastu otsus: nada rentgen djelat!

Uljanovi autotehase maastur viis Eha lähimasse haigemajja, kus selgus, et röntgenoloog pole kohal. Oodati. Ei läinud tundigi, kui saabus röntgenoloog üle raudtee (joostes, saiapäts kaenla all) ja hõiskas külalislahkelt: "Nu što rebjata, što võ stoite?!" Nüüd selgus, et röntgeniaparaadil on miskit viga. Riist oli küll võimaline pildistama, aga selle asendit polnud võimalik oluliselt muuta. Eha pidi tegema kangelaslikke pingutusi, et asetada põlv nii, et see pärast pildi peal näha ka oleks.

No nii. Tehtud.

Pilt näitas, nagu arvata oli, et luumurdu ei ole. Et rebenenud on mingid sidemed, mis põlve kinni hoiavad. Keegi raporteeris, et "travmatolog budjet tšeres tšas" ja Ehal kästi kannatlikult oodata. Maja oli külm ja kulunud. Keegi vanaldane isik loopis raudahjudesse suure kühvliga sütt. Sütt hoiti siinsamas koridorinurgas kastis.

Eha lonksas traumatoloogi oodates oma lapikust pudelist konjakit, et soojem oleks. Keegi poiss ootas ukse taga veel. Keksis ühel jalal. Eha pakkus poisile külmarohtu, aga poiss raputas pead. Poiss selgitas, et peab kohe-kohe narkoosi alla minema. Et oli just ise käinud apteegist endale narkoosiannust ostmas. Kilekott ampullide ja süstaldega oli näpus.

On ikka kombed, imestas Eha. Ja oodati edasi.

Saabus arst (travmatolog). Arst oli suur paks kidakeelne mees. Palju ei rääkinud, ütles, et pole siinkandis ammu eestlasi näinud, kusagil seitsmekümnendate lõppus käis teid siin rohkesti. Ja kuulutas, et jalg tuleb kipsi panna, ilma et oleks Eha poole vaadanud ka. Arst oli morni näoga, kabinet maast laeni suitsuhaisu täis. 

Siis sai Eha ülesande – nüüd lähete apteeki. (Meenutagem: tegemist on põlvesidemed murdnud patsiendiga.) Ostate seda, seda ja seda. Ehale kirjutati paberi peale üles, mis tal apteegit tuua tuleb (kipsi ja sidemeid), näidati suund kätte ja start. Õnneks oli Ehal delegatsioon kaasas, kes käis apteegis jooksuga ära.

Nüüd tuli oodata õdesid, kes pidid Ehal jala kipsi panema. Õdesid polnud. Nad keetsid kusagil kabinetis kipsi valmistamise tarvis vett ja keegi ei teadnud, millal nad veega valmis saavad. Õnneks ilmus õdedepaar 45 minuti pärast lagedale, kummalgi kaks villast mütsi ülestikku peas. Õdedel oli kaasas loppis alumiiniumist värvinõu, milles nad kipsi valmis segasid. Ja kui kips valmis sai, plötserdasid nad Eha jala (nii pikalt kui vähegi andis) kipsiga kokku.

Kui jalg kipsi sai valatud, saabus arst, kelle meeleolu oli vahepeal läbi teinud tõsise muutuse. Ta põsed lõkendasid, ta vestles joviaalselt nii haiglapersonali kui ka patsientidega ja lõhnas mõnevõrra kange tsuraka järele.

Oligi kõik. Arst soovis Ehale õnne ja edu ja ta võis minna. Kogu see nali oli peaaegu ilma rahata. Röntgenipilt maksis kaheksa krivnat ja 65 peenikest raha. Apteegis läks 30 krivnat. See tuleb korrutada kahe ja poolega ja me saame kokku alla saja krooni.

Läks nii, et Ehal tuli haiglasse tagasi minna juba järgmisel päeval.

Üks poiss Eha rühmast oli samuti kukkunud ja käsi oli paistes. Kliinikusse jõudes selgus, et röntgenoloog on ära ja keegi et tea, millel saabub. (On gdeto v rajone.) Ühtlasi pidi olema palgapäev.

Jäädi haigla ette lehtlasse ootama. Umbes tunni aja pärast, kui hakkas väga külm, lubas kampsunisse pakitud kena õde terve seltskonna palatisse sooja. Traditsiooni kohaselt võeti lapikust mõned lonksud külmarohtu. Siis sisenes palatisse kohalik elanik, kellele samuti konjakit pakuti ja kes nõudis tungivalt, et Eha temast pilti teeks, kui ta pudelit kummutab. Seejärel tuli rühmajuhil särav idee – teha röngenigrupipilt. Naised loobusid, aga 5 meest lasksid teha oma kämmaldest grupipildi. Ühel neist oli sõrmes jäme sõrmus (klotser), mis pildi peal näeb välja nagu nõukogudeaegne piimapudel.

Niisugune lugu. Eha meelest peitub asja toredus selles, et hea jutu korral on Ukrainas võimalik kõike saada – ka röntgenpilti. Ei usu eriti, et Eesti haiglas kunagi sellist nalja saaks. Või kui, siis mitte jutu, vaid raha eest.

Eestis

Eha jõudis Eestisse ja võttis ühendust kuulsa spordiarstiga. Käis oma põlve kaks korda näitamas. Kord paluti võimelda, kord öeldi: "Ära sa jumala eest võimle!"

Lõpuks teatati, et tuleb teha operatsioon. Eha registreerus operatsioonile ja istus hommikul kell kaheksa, viis tuhat krooni püksitaskus, aknalaua peal ja ootas. Kedagi ei tulnud. Pool tundi ootas ja läks minema. Pärast helistas, et miks kedagi polnud. Arst vastas peaaegu nii, et ise oled loll.

Eha oli kuri. Eesti haiglakoridorid on ilusti valgeks värvitud ja keegi ei loobi nurgas sütt, aga suhtumine on sama leige nagu Ukrainas, arutas ta mõttes. Ka arst võib unustada, aga vabandanud siis vähemalt! Küsimus on  s u h t u m i s e s.

Tänaseks on Ehal operatsioon tehtud, arstiga ära lepitud, mured unustatud, jalg paraneb, ja usk Eesti meditsiini taas tõusuteel.