Arst peseb käsi kümneid kordi päevas
Kui palju on Merimetsas hetkel patsiente?
81 haiget ja siis veel 36 hooldajat. Praktiliselt kõik haiglas viibivad lapsed on siin ju koos emadega.
Meie eripäraks on tegelemine ägedate haigetega. Siia tulevad kõrge palaviku, raske kõhulahtisusega inimesed. Mõned on kollaseks läinud - hepatiidi kahtlus. Nende kõigiga on kiire tegutsemine, kiire ravi ja üsna kiiresti lähevad nad ka koju. Keskmiselt viibitakse meie haiglas kuus päeva.
Kui paljud ei lähe koju? Ehk kui suur on suremus?
Madal. Väga madal - kümmekond juhtu aastas. Enamjaolt on need asotsiaalsed isikud või alkohoolikud mitmesuguste probleemidega. Vahel ka eakad inimesed, kes lihtsalt ei tule sellest asjast enam välja.
Mida mõtlesite, kui SARSi (tapva kopsutõve) osas esimesed uudised tulid?
Erialaliselt oli see huvitav info. Ja samas kahtlemata ka murettekitav.
Kuidas on uuele haigusele reageerinud Eesti hüpohondrikud?
Ma ei ütleks, et asi on väljunud normaalse mure piirest. On helistanud mõned inimesed, kes on reisilt tulles end haigena tundnud. Nende kahtlused pole aga olnud SARSile viitavad.
Ameeriklased oletavad, et haigusetekitaja on seotud corona-viirusega, Hongkongi arstid arvavad, et viirus on paramüksoviiruste perekonnast. On siin mingit vahet? Ja kui on, siis kumb oleks parem variant?
See ei ole ehk nii oluline. Oluline on ikkagi haiguspilt, haiguse raske kulg.
Siiani on maailmas nakatunud 450 inimest. Jääb mulje, et vähe. Ei tundu isegi eriti ohtlik.
Mina ei teeks siin ennatlikke järeldusi.
Kuidas toimiksite, kui teie haiglasse sattuks inimene, kellel on kõrge palavik, kuiv köha, hingamispuudulikkus?
Selliseid haigeid tuleb meile iga päev. Need sümptomid võivad viidata tavalisele hingamisteede infektsioonile, teada-tuntud kopsupõletikule. Aga kui selguks, et see inimene on äsja reisinud, või kui talle on keegi välismaalt külla sõitnud, siis me muutuksime juba ettevaatlikumaks.
Ja kui tõesti peaks olema reisianamneesi osas kahtlusi, siis me kindlasti teavitaks meie tervisekaitsesüsteemi, et info laiemale maailmale edastada. Haige pandaks karantiini ja seejärel tuleks kokku ekspertide rühm.
Kui sageli Eestis karantiinipanekut juhtub?
Kui te peate silmas eriti ohtlikke nakkushaigusi, nagu näiteks katku või kollapalavikku, mis on rahvusvahelised karantiinhaigused, siis nende jaoks on meil esimesel korrusel 13 isolaatoriboksi. Neis on eraldi sissekäik, eriventilatsioon ning alarõhk võrreldes ümbritsevate ruumidega.
Me kasutame neid ruume ka igapäevaselt, sest nakkushaigla töötabki haigete range sorteerimise põhimõttel. Aga aasta tagasi, kui levisid siberi katku kahtlusega pulbrikirjad, olid isolaatorites kirja saanud inimesed. See katkukahtlus ei leidnud kinnitust muidugi.
Mõniteist aastat tagasi oli juhtum, kui katku kahtlustati Harku naistehaiglas. Ka see ei leidnud kinnitust.
Malaaria, tüüfus, düsenteeria - on teil vahel koju minnes hirm, et võtate haiglast mõne tõve kaasa?
Ei. Sest ega hirm ei aita, ainult teadmine. Me oleme endale ikka selgeks teinud, mida karta ja mida mitte, mida ette võtta.
Kõige elementaarsem on muidugi käte pesemine. See on A ja O.
Kui sageli teie käsi pesete?
Kui kontoris ainult pabereid liigutan, siis võibolla viis-kuus korda päevas. Patsientidega suheldes tuleb mitukümmend korda ära.
Kas vastab tõele, et arstid jagavad nakkushaigla mõtteliselt kaheks: puhtaks ja mustaks pooleks?
Jah, põhimõtteliselt on see nii. Haigeid loetakse musta poole elemendiks kuni tervenemiseni. Personalil on puhtad käigud ja mustad käigud, puhtad ja mustad toimingud. Kogu aeg toimub pidev sorteerimine ja isoleerimine, et eri nakkustega haiged ei puutuks omavahel kokku. See teadmine on lihtsalt sisse harjunud.
Aga vahel haigestuvad arstid ikkagi?
Meil on olnud juhtumeid näiteks noorte tohtritega, kes alles alustavad tööd. Ka töömehed ja majanduspersonal on nakatunud. On saadud soolenakkusi. Need on siiski harvad juhud.
Milline haigus on Eestile kõige ohtlikum?
Kindlasti on praegu Eestile suur probleem HIV-infektsioon. Väga suur probleem, kui arvestada nakatunute kiiret juurdekasvu.
Praegu on Eestis HIV-positiivne iga neljasajas inimene?
Seda siis, kui arvestada teadaolevaid juhtumeid. Praeguseks on teada üle 3000 juhu ning kuus tuleb 70-75 haige ringis juurde. Ma arvan, et tegelik arv on paar-kolm korda suurem.
Suur peavalu on see, et ca 50 protsenti nakatunutest on ilma ravikindlustuseta. Nendega tegelemiseks ei ole meil praegu raha. Me saame osutada ainult vältimatut abi, aga vajalik oleks plaanipärane uurimine. Pealtnäha on nad noored, terved inimesed.
Aga Eesti ju sai äsja 10 miljonit dollarit aidsiga võitlemiseks?
See oli üksnes otsus. Reaalselt jõuab see raha kohale ehk 2004. aastal.
Hiljuti võis lugeda politseinikust, kes end HIV-positiivse narkomaani süstlaga vigastas. Talle määrati Merimetsas ennetav profülaktiline ravi. Milles see täpselt seisneb?
Kokkupuutepuhust spetsiifilist profülaktikat tehakse HIV-infektsiooni raviks kasutatavate ravimitega. Eesmärk on kohe kontakti järel viiruse võimalik paljunemine ära pidurdada, et inimene ei nakatuks. Neid ravimeid antakse kuu aega järjest ja tegelikult on need ka väga toksilised. Pole naljaasi neid süüa.
Alati ei ole sellist ravi vaja, sest HIVi nakatumise oht on nahka läbiva vigastuse puhul tegelikult üsna väike, kuskil 0,3 protsendi ringis. B-hepatiidi puhul on nakkuserisk sada korda suurem, aga pahatihti kardetakse ainult HIVi, justkui B-hepatiit polekski midagi. Kuigi suur osa kroonilisi haigeid sureb maksatsirroosi või maksavähki.
Kas tavainimesel, kes arvab, et on äkki HIVi nakatunud, on võimalik samuti tulla ja kuu aega neid ravimeid neelata? Kas või oma raha eest?
Aga miks tal peaks see mure olema, et ta on nakatunud?
Oletame, et kondoom läks katki, näiteks.
(Teatava nördimusega) Meie juhindume oma tegevuses rahvusvahelistest kirjapandud juhistest. Selliste rutiinsete juhtude puhul ei peeta põhjendatuks ravi alustada. Mõelge nüüd - kui meile hakkaks iga päev siia voorima inimesi, kes ütleksid, et neil oli suguline kontakt! See oleks ju absurd - siis kõik krõbistaksid neid tablette.
Loomulikult tuleb arvesse võtta ka tervet mõistust. Kui oli vägistamisjuhtum või kui on teada, et partner oli HIV-positiivne, siis me kindlasti kaalume tõsiselt profülaktika vajadust.
On väidetud, et osa inimkonnast on HIVi suhtes immuunne. On see teaduslik fakt?
Seda uuritakse teadustasandil, aga ma rõhutan - selliseid uuringuid ei ole tehtud Eestis. Ja see on ikkagi väga väike osa, paar protsenti ehk.
Mis määrab, kas inimene haigestub või ei - mis nakkushaigustest jutt ka ei käiks?
Üldine tervislik seisund, immuunsüsteemi olukord määrab väga palju. Kui on kroonilisi foonhaigusi, siis need nõrgestavad organismi, mistõttu kõik hakkab kergemini külge. Samuti geneetiline soodumus. Geenid määravad, miks suur hulk inimesi põeb teatud haigusi kergelt, aga mõned saavad väga raske vormi.
Kui sageli teie haige olete?
Möödunud aastal oli mul paragripi infektsioon, 39kraadise palavikuga. Aga enne seda ei mäleta, et mitu aastat oleks midagi tõsisemat olnud, ja sel aastal (koputab kolm korda vastu lauda) samuti mitte.
Millistel puhkudel oleksite nõus oma pereliikmetele antibiootikume andma?
Ainult siis, kui on ikka korralik bakteriaalne infektsioon.
Antibiootikume kasutatakse üldjuhul liiga kergekäeliselt, neid määratakse mõnikord lausa köharohuks. Uusi antibiootikume aga juurde ei tule. Me jääme relvituks, kui me oma arsenali niimoodi maha mängime.
Kas tõbisena tööletulek on kangelaslikkus või sigadus?
Pigem sigadus - iseenda ja teiste suhtes.
Inimkonnal on vist viimasel ajal väga vedanud gripiviirustega, et pole olnud nii hulle gripivorme nagu näiteks Hispaania gripp läinud sajandi algul, mis tappis tundidega?
On vedanud küll, ja sageli küsitakse, et millal pandeemia uuesti tuleb. Mitte keegi ei tea. Ainult lühemaajalisi gripiviiruse antigeense struktuuri muutusi saab teatud ulatuses ette näha.
Vahel muudab viirus end aga nii kavalalt ja palju, et tekkib tegelikult uus haigus, mille vastu puudub igasugune kaitse. Siis ongi karta väga massilist või rasket levikut.
Miks saab gripp alati alguse just Aasiast?
Sest linnud, loomad ja inimesed elavad seal tihedas koosluses. Nii tekkib eri viiruste kombineerumine, segunemine.
Reisiksite te ise praegu Kaug-Itta?
Ei. Ma ei läheks nendesse maadesse, kus SARSi eest hoiatatakse. See poleks mõistlik minu arust.
Alati tuleb uurida, mis selles riigis toimub, kuhu sõita plaanitakse. Kui näiteks Lätis oli 90ndate algul sadu difteeriajuhte, siis ma ei läinud sinna ise ega soovitanud ka teistel minna ilma vaktsineerimata.
Ameerikas soovitatakse end enne Eestisse reisimist vaktsineerida teetanuse, difteeria, tüüfuse, marutõve, hepatiit A ja hepatiit B vastu, viimast juhul, kui kohalike elanikega on plaanis lähemaid kontakte. Kas ameeriklaste hirmul on suured silmad või peaksid kõik eestlased samu soovitusi järgima?
Kõhutüüfuse ma tõmbaksin maha. Seda meil ei esine. Marutõve osas tuleks ehk vaktsineerida siis, kui on palju loomadega kokkupuutumist. Aga muidu on need kõik mõistlikud soovitused.
Difteeria ja teetanus on ju põhivaktsineerimised - inimesed, kellel keskkooli lõpetamisest kümme aastat möödas, peaksid kindlasti mõtlema korduvvaktsineerimisele. B-hepatiit on meil väga levinud ja A-hepatiiti on meil kindlasti rohkem kui USAs, kuna see haigus sõltub elatus- ja hügieenitasemest. Ma ise lisaksin puukentsefaliidi. Paljud inimesed on end selle vastu juba ka vaktsineerimas käinud.
Palju maksaks, kui tahaksin end vaktsineerida puukentsefaliidi ja hepatiitide vastu?
A-hepatiit on 375 krooni, B-hepatiiti peab tegema 3 doosi - üks doos on 135 krooni - ja puuk on 180. Sellele lisandub veel visiidi- ja protseduuritasu.
Tuberkuloosi vastu ei saa vaktsineerida?
See vaktsiin ei ole piisavalt efektiivne. Õigemini, vaktsineeritakse kõiki vastsündinuid, et vältida lapseea raskeid haigusvorme, aga see ei tähenda, et me tuberkuloosi haigestuda ei võiks. Nakatuvad ju paljud, aga haigestuvad need, kellel vastupanuvõime langeb.
Mida peaks tegema, et vastupanuvõime ei langeks?
(Kerge ohe) See peaks ju olema üldteada. Puhkus on oluline. Kehaline aktiivsus. Mitmekülgne toitumine.
Imerohtu ei ole. Mitte mingit imeasja ei ole mul välja pakkuda.
HIViga nakatutakse Eestis rohkem kui mumpsi
Kui tõnäoliselt jäite tunamullu nakkushaigusesse?
n Gripp - 0,53%
n Klamüüdia - 0,3%
n HIV-nakkus - 0,1%
n Hepatiit (A+B+C) - 0,06%
n Tuberkuloos - 0,04%
n Sarlakid - 0,04%
n Süüfilis - 0,03%
n Salmonelloos - 0,02%
n Mumps - 0,003%
n Teetanus - 0,00007%
Alljärgnev tabel on teoreetiline statistika, mis rajaneb diagnoositud haigusjuhtudel 100 000 elaniku kohta (2001). Tabel ei peegelda ärahoitud haigestumisi ega inimeste käitumisest tulenevaid riskierinevusi.
allikas: Epinorth
