Seleen on vajalik organismi võimsaima rakusisese antioksüdantse ensüümi glutatiooni peroksüdaasi (GSHPx) tööks, mis aitab kaitsta organismi rakke vabade radikaalide tekitatavate kahjustuste eest.

Vabad radikaalid on ühendid, mis tekivad igas organismis selle normaalse elutegevuse käigus. Tavapäraselt muudab keha need kahjutuks antioksüdantsete kaitsemehhanismide abil. Kui aga tasakaal vabade radikaalide tekkimise ja nende kahjutuks tegemise vahel kaob, hakkavad nad avaldama oma kahjulikku mõju. See võib avalduda üldise immuunsüsteemi nõrgenemise või mõne haigusena.

Mitmed uuringud on näidanud, et seleeni madala tasemega on seotud näiteks vähktõve ja südame-veresoonkonna­haiguste esinemissagedus, kilpnäärme alatalitlus ja meeste viljatus. Samuti on leitud madalat seleenitaset reumatoid­artriiti põdevatel haigetel.

Seleeni allikad

Seleeni saame tarbitavate toiduainete kaudu. Peamised seleeniallikad on õlle­pärm, kalad, krevetid, krabid, tailiha, piima­produktid, teraviljad ja sibulad. Kasulik on aga teada, et põllukultuuride (tera- ja köögiviljade) seleenisisaldus on otseses sõltuvuses kasvupinnase seleenisisaldusest: kui pinnases on seleeni vähe, on seda vähe ka taimedes. Kuna Läänemere maades on põllumulla seleenitase väga madal, võime eeldada, et me ei saa ka mitmekesise toiduvaliku puhul vajalikku kogust seleeni kätte. Samuti vähendab toidu töötlemine selle seleenisisaldust.

Selleks et selgitada välja seleeni tase Eesti elanike organismis, korraldati uuring, mille käigus analüüsiti 392 inimese vereseerumi seleenisisaldust (uurimisrühma kuulusid perearst Riin Lanno Merelahe perearstikeskusest, Anu Viitak Tallinna tehnikaülikoolist ja Quattro­med HTI Laborid OÜst; uuringut toetas Taani ravimite ja toidulisandite tootja Pharma Nord). Uuring tehti ajavahemikus 2006–2008 ning analüüsid võeti selle käigus Tallinna, aga ka Pärnumaa, Järvamaa, Viljandimaa, Põlva- ja Raplamaa elanikelt (Merelahe perearstikeskuse patsientidelt ja meditsiinitöötajatelt üle Eesti).

Tulemused on hoiatavad: kui normaalne seleenitase vereseerumis peaks olema vahemikus 80–120 mikrogrammi liitri kohta (µg/l), siis uuringust selgus, et tegelikkuses on see vaid 65 µg/l.

Vaid 15 protsendil uuritutest oli vereseerumi seleenisisaldus normis, s.o kõrgem kui 80 µg/l. Kõige madalam seleeni­analüüsi väärtus oli 26 µg/l.

Kuidas seleenitaset organismis tõsta?

Uuringuga määratud keskmine seleenitase 65 µg/l jääb palju alla optimaalsele seleenisisaldusele ehk 80 µg/l. Arvestades seleeni tähtsat rolli organismis, seisame küsimuse ees, kuidas tagada oma tervise seisukohalt vajalik lisakogus seleeni. Kui palju oleks vaja seleeni tarbida, et saavutada optimaalne seleenitase?

Lisaks mitmekülgsele toiduvalikule, kehalisele aktiivsusele ja tervislikele eluviisidele peame seega arvestama keskkonnamuutustega, mis ei võimalda meil saada toidust piisavas koguses seleeni, mis tagaks organismi kaitsemehhanismide tõrgeteta töö. Kuna Eestis ei ole niipea oodata põllumulla rikastamist seleeniga, et suurendada kodumaiste põllu­kultuuride seleenisisaldust, tuleb leida alternatiivseid võimalusi. Seleeni sisaldava toidulisandi igapäevane tarbimine on vähim, mida saame oma tervise jaoks teha.

Uuringud soovitavad tarbida seleeni koguses, mis vastab 1,5 µg/kg kohta päevas ehk siis 70 kg kaaluv inimene võiks ööpäevas tarbida 105 µg seleeni. Optimaalseks võibki pidada 100 mikro­grammi seleeni manustamist ööpäevas. Kindlasti tuleks vältida suuremate annuste kui 200 mikrogrammi manustamist ööpäevas.

Seleeni lisatarbimisele peaksid eelkõige mõtlema eakad, suitsetajad ja kroonilisi haigusi põdevad inimesed.