Eestlased ei kibele patsiendi vaba liikumise direktiivi pakutavat ravivõimalust ära kasutama.

On üsna hästi teada, et kui Eestis ravikindlustatut tabab teises Euroopa Liidu liikmesriigis või Liechtensteinis, Norras, Islandil või Šveitsis ootamatu trauma või muu terviserike, on tal Euroopa Liidu ravikindlustatud isikuna õigus saada meditsiiniabi võrdselt kohalike kindlustatutega. Teatud puhkudel on võimalik plaanilist ravi välisriigis eeltaotleda Haigekassalt – näiteks siis, kui mõne ülikeerulise operatsiooni tegemiseks vajalik kompetents või tehnika Eestis puudub, kuid on olemas mujal. Ravi välisriigis on võimalik taotleda ka siis, kui ravijärjekord Eestis ületab meditsiiniliselt põhjendatud aja – näiteks endoproteesimiseks ehk tehisliigeste paigaldamiseks on ooteaeg poolteist aastat –, ent teenus oleks kiiremini kättesaadav mõnes teises Euroopa Liidu liikmesriigis.

2018. aastal Tartu ülikoolis magistritöö nimega „Ravi­kindlustuse ulatus patsientide vaba liikumise tingimustes“ kaitsnud Lembi Aug on piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamiseks ettenähtud eellubade süsteemi suhtes kriitiline, nentides, et „teostus on poolik ja ei taga patsientidele ei õigusselgust ega ka õiguskindlust. 

Avalehele
2 Kommentaari