Hea lisasissetulek annab arstidele motivatsiooni Eestis töötamiseks. Samas peavad nad tähtsaks, et tegemist on erialaoskusi arendava teadustööga. “Oluline on see, et uued ravimid ei sünni iseenesest ja ravimiuuringud on üks osa arsti igapäevatööst,” ütleb Rain Jõgi, Tartu Ülikooli kliinikumi kopsuarst. Ta on Eestis teisel kohal ravimiuuringute arvu poolest.

Edukalt uuringuid teinud arstid saavad tõenäoliselt ka edaspidi pakkumisi. Teisalt on tavaline, et pika staažiga arstid tüdivad ravimikatsetustest ja uued põlvkonnad tulevad peale. “Eestis pole veel põlvkonnad vahetunud,” tõdeb Katrin Kaarna – van    ad arstid hoiavad kohta kinni.

Loobujaid on siiski olnud – viimastel aastatel pole uuringutes enam osalenud tuntud südamearstid Jaan Eha ja Margus Viigimaa.

Otsuse, kes tulusa projekti saab, teeb haigla. Enamasti langeb valik osakonnajuhatajale, kellest saab uurimisrühma juht. Samas üritavad haiglad jälgida, et kellegi töökoormus liiga suureks ei kasvaks.

Juhtival uuringuarstil ei ole tavaliselt korraga käsil üle kahe-kolme uuringu. Lisaks on arstide koormus suuremates haiglates nii suur, et paljud tohtrid loobuvad uuringutest vabatahtlikult – lihtsalt ei jõua ja rahaga enam ei meelita.



Vanity Fair vihastas ravimiameti välja

USA ajakiri Vanity Fair pani jaanuarinumbris ilmunud ravimiuuringute loos Eesti ühte patta Rumeenia ja Tuneesiaga.

Kogenud uurivate ajakirjanike kirjutatud artiklil oli paaniline alatoon: kas te, ameeriklased, teate, et meie ravimeid testitakse igasugu imelikes kohtades, näiteks Tartus!

Eesti Ravimiameti peadirektori asetäitja Alar Irs on Vanity Fairy peale vihane. Ta kirjutas ajakirja toimetajale vastulause.

“Me peaks aru saama, et riigid konkureerivad uuringute pärast ja USA ajakirjanike üllitisi tuleb vaadata selles võtmes,” ütleb Irs.

Irsi seisukoht on selge – Eesti on ravimi­katseteks sama sobilik koht kui suure lombi tagune: “Meid ja Ameerikat ühendab see, et kui tehakse sigadusi või midagi on valesti, siis tuleb see välja.”



Enim uuringutes osalenud arstid
Arsti nimiuuringuid2002–2011eriala
Katrin Gross-Paju53neuroloogia
Rain Jõgi42pulmonoloogia
Ivo Valter39reumatoloogia
Liina Viitas33endokrinoloogia
Riin Lanno30perearst
Riina Salupere30gastroenteroloogia
Peeter Padrik29onkoloogia
Benno Margus27gastroenteroloogia
Toomas Toomsoo24neuroloog
Kaia Kiiroja21perearst
Katre Maasalu21ortopeedia
Hella Vides21endokrinoloogia
Ingrid Alt20perearst
Ants Puusild20psühhiaatria
Marju Past19endokrinoloogia
Jaan Eha18kardioloogia
Sulev Haldre18neuroloogia
Peeter Jaanson18psühhiaatria
Monika Vask18perearst
Ülle Jakovlev17endokrinoloogia
Priit Samarüütel17pulmonoloogia
Pille Taba17neuroloogia
Anu Arold16psühhiaatria
Airi Põder15dermatoveneroloogia
Allikas: ravimiamet

Kuidas uuringuid tehakse?

Prekliinilises faasis toimuvad katsed loomadel ja katseklaasis. Neil katsetel uuritakse, kuidas ravim organismi satub ja seal jaguneb, muutub ja väljub. Kas see kahjustab mõnd olulist organit ning missugused võiksid olla annused inimese jaoks. Suur osa ravimikandidaate sellest etapist kaugemale ei jõuagi. Näiteks võib selguda, et ravimi toimeaine ei jõua sinna, kuhu peaks. Või vastupidi, läheb sinna, kuhu ei tohiks.

Inimuuringute I faasis antakse ravimit enamasti tervetele vabatahtlikele, et saada teada, kuidas ravim organismis käitub ja milline on talutav annus. Doos on ühekordne. See on ainuke uuringufaas, kus osalistele raha makstakse.

II faasis antakse ravimit esimestele patsientidele. Siin selgub, kas ravim üldse haiguse puhul toimib ning millise annuse puhul on kasu ja kõrvaltoimete suhe parim.

III faasis tehakse kindlaks kasu ja kahju suhe. Mõõdetakse täpselt toime suurust ning võrreldakse seda kõrvaltoimete iseloomu ja sagedusega. Kui need uuringud õnnestuvad, saab ravim müügiloa ja jõuab tavakasutusse.

Sageli ei ole selleks ajaks kõik asjad siiski selged. Näiteks, kas uus ravim on kasutusel olevatest parem või millised on ravimi aastatepikkuse kasutamise toimed.

Järeluuringuid ehk IV faasis katseid tehakse paljudele ravimitele, sest ka pikka aega hiljem võib selguda palju huvitavat. Näiteks, kui diabeediravim langetab küll veresuhkrutaset, aga ei vähenda diabeedi tüsistuste tõenäosust või, veel halvem, suurendab seda, tuleb rohi müügilt kõrvaldada.

Samuti võib järeluuringute käigus selguda, et ravimil on veel mõni kasulik toime. Kuulsaim näide on aspiriin, mis esialgu oli tuntud kui külmetusravim, kuid nüüd on saanud oluliseks südamehaiguste ennetamisel.

Ravimiuuringud on väga kallid, enamik ravimeid ei jõua müügile ja paljud, mis jõuavad, ei osutu edukaks. Kogu ravimitööstus on hädas sellega, kuidas võimalikult varases etapis tunda ära perspektiivitu ravim.

Kõik need arstimid, mille nimesid me peast teame (Prozac, Xanax jt), on eelkõige edukad turundustooted ja alles seejärel head ravimid. Nende kõrval leidub ka väga tõhusaid ravimeid, millel kommertsedu napib. Naljaga pooleks öelduna: toime olemasolu lihtsustab ravimi turundamist.