Uus elu: Ühe käega mees Valdar Tammin ja tal optimismi säilitada aidanud truu sõber Printsess. Foto: Andres Putting

Valdar Tammin on igati “keskmine” Eesti mees. Pereisa, kasvatab koos abikaasa Maarikaga poega ja tütart. Nende hubase aiakesega kodu asub Tallinnas Kristiine linnaosas. Mees on töötanud üle 20 aasta maamõõtjana.

Täiesti tavalise Eesti mehena sattus Valdar perearsti juurde harva, tavaliselt vaid lastega seoses. Tervise üle ei kurtnud – maamõõtjana kõmpis välitöödel 10–15 kilomeetrit päevas nagu naksti.

Kuni mais 2013 hakkasid Valdarit vaevama tuikavad valud vasakus õlas. Tulid hooti, siis kadusid ja õlg tundus täiesti terve – aga tulid taas. Arvates tegu olevat lihasvaluga, määris Valdar õlale mitmesuguseid salve, lõpuks oli juba magadagi raske.

Perearst, radioloog ega ortopeed ei märganud midagi

Augustis läks mees oma perearsti Juta Mägi jutule, kes praktiseerib kesklinna lastepolikliinikus. Lastearstist dr Mägi juures oli pere harjunud käima just laste pärast.

Perearst kahtlustas põletikku, kuid vereanalüüsi ei pidanud vajalikuks. Kirjutas mehele veel rohtu, kuid suunas ta ka lastepolikliiniku radioloogi Mare Uritami juurde. Too tegi õlast röntgeni ja leidis, et midagi hullu pole.

“Röntgeni vastus oli täiesti vale,” räägib Valdar. “Arst vaatas pilti ning leidis, et kõik on normaalne.”

Arstid toimetasid kui siilid udus. Radioloogist kolleegi eksihinnangule tuginedes suunas perearst Valdari liigesepõletikuga magnetravisse, kus mees läbis kuus seanssi. Õlg läks “ravi” tulemusel aga paiste nagu õhupall. Valu muutus väljakannatamatuks.

“Mulle tundus, et õlg on liigesest väljas – oli nii suur ja paistes – ja see tegi väga ärevaks,” räägib Valdar. Ta pöördus traumapunkti, seal tehti uus röntgen ning suunati ta ortopeed Andrei Safjanovi esimesele vabale vastuvõtule. Olgugi et vastuvõtule pääsemist tuli tal valust vaat et plahvatava õlaga oodata veel peaaegu terve kuu!

Valdar: “Ortopeed keerutas röntgenipilti näppude vahel ning mõtiskles: arvatavasti on see mingi kerge healoomuline kasvaja, saadame magnetresonantstomograafiasse.”

Mõeldud-tehtud. Ent sedagi uuringut tuli mitu nädalat oodata. Põrguvalu leevendamiseks kirjutati kätt sidemega kaelas hoidvale Valdarile aina kangemaid valuvaigisteid välja (viimaks võttis ta tramadooli). Õlg oli nii paistes, et selle skaneerimiseks jäi spetsiaalne õlakapsel väikeseks.

Vastus saabus novembri lõpus – poolteist kuud pärast seda, kui Valdar valude käes oiates traumapunkti läks! – ja mõjus külma dušina.

“Ortopeed helistas ja palus kiiresti vastuvõtule tagasi tulla. Nüüd läks neil kõigil väga kiireks.”

Valdari pahaloomuline kasvaja (kondrosarkoom) oli tõeline “lotovõit”, mis esineb keskmiselt vaid kahel inimesel miljonist. Diagnoosimine on keeruline juba ainuüksi seepärast, et haigus on haruldane ning valu ei pruugi kohe avaldudagi. Keemia- või kiiritusravile kondrosarkoom tavaliselt ainult vilistab. Sõjakas kasvaja – pange nüüd tähele! – tuleb võimalikult kiiresti välja opereerida!

Eestis esineb kondrosarkoomi kahel-kolmel patsiendil aastas.

Tallinnas läbitud vintsutustest ja “ravist” šokeeritud Valdar läks nüüd onkokirurgi Olav Tammiku jutule Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Maarika: “Tallinna arstid olid muidugi abivalmid. Aga suhtumine oli selline, et nüüd ongi kõik. Tulime alati koju lootusetuse tundega. Tartus oli arsti suhtumine hoopis teine: ta tunnistas, et olukord on kehv, ent mitte lootusetu. Meil oli koju sõites hea tuju.”

Neli päeva enne jõule võeti Valdar Tartus haiglasse sisse.

Õlast opereeriti välja jaanalinnumuna suurune (20 x 15 x 10 sentimeetrit) tuumor. Valdar kaotas kogu käe, õlast saadik. Et jäset võinuks säilitada, oli raisatud liiga palju aega. Mees tunnistati “paranenuks” ja kirjutati nädala pärast haiglast välja.

Maarika: “Lapsed hakkasid nutma. Aga nad mõistsid, et ilma kätt eemaldamata ei saa haigusest lahti.”

Valdar lootis kuni lõikuslauale minekuni parimat: et kasvaja suudetakse välja lõigata, tühimik täidetakse titaaniga ning käsi jääb otsa. Amputatsioon oli tema jaoks variant C.

Valdar: “Mõtlesin, et kui opi käigus selgub, et kätt pole võimalik päästa, olgu siis nii. Aga ma lootsin nii-nii väga… Olulisem on ju see, et ma ise alles jäin.”

“Üks reikimeister arvas, et Valdari keha oli nii tark: kui haigus pidi tulema, siis keha surus selle endast välja kohta, mille kaotus oli kõige väiksem,” lisab Maarika.

Operatsiooni järel lamas Valdar haiglas, morfiinipump küljes. Ent taastus kähku ja jättis juba märtsis valuvaigistid sootuks.

Kadunud käsi küll kummitas veel takkajärgi, teinekord torkis keegi justkui nõelaga.

Palju küsimusi

Tammini perel on palju kurje, ent õiglasi küsimusi.

Kuidas ei hakanud perearstil mitme kuu jooksul ükski häirekell tööle, ehkki Valdar käis korduvalt sama hädaga tema juures?

Miks ei tekkinud staažikal radioloogil – kes muuseas pälvis äsja Eesti Radioloogia Ühingu aastapreemia ehk “kõrghetke ordeni” – röntgenipilti vaadates mingeid kahtlusi?

Millega seletada, et Valdari õlga, kus pesitses ägedaloomuline kasvaja, tohterdati mitu kuud vereringet ja rakkude elu soodustavate kreemide ja raviga?

Miks pidasid arstid “noore mehe” õlahäda justkui nohuks, mille saab kiiresti korda?

Kuidas sai juhtuda, et kui Valdari õlg juba kisendas onkoloogilise ravi või kirurginoa järele, istutati mees terveks kuuks ortopeedi vastuvõtujärjekorda?

Kust pidid Tamminid võtma tarkuse spetsialistide jutus kahelda ja neile vastu vaielda?

Ja lõpuks: kes selle kõige eest vastutab?

Aga Valdar ja Maarika ei nõua õigust, sest nii olevat lihtsam elada.

Oma loo oli mees nõus Ekspressile rääkima selleks, et teised sealt midagi õpiksid.

“Alati, kui reklaamitakse, et ei ole vaja eriarsti poole pöörduda, perearst ravib, siis tahaksin Valdari sinna kõrvale seisma panna,” ütleb Maarika pettunult.

“Eesmärk on sellest asjast välja saada,” ütleb Valdar. “Kätt ju tagasi ei saa. Ainus, mida võib saavutada: võib-olla teine kord vaatab arst kellegi teise pilti viis sekundit kauem.”

Ametlikku käiku pole ta asjale andnud. Valdari õde, kes muretses venna pärast vaat et rohkemgi kui mees ise, sai aga terviseameti nõunikult ning endiselt Eesti patsientide esindusühingu juristilt Eve Pildilt eriti tobeda vastuse stiilis “igaüks peab ise oma tervise eest hoolt kandma ja on ise süüdi, kui teist arvamust oma diagnoosile ei küsi”.

Tuuleveskitega võitlemise asemel on Valdar ja Maarika otsustanud eluga edasi minna.

Järgmised kaks aastat peab mees käima iga nelja kuu tagant kontrollimas, ega pole taas märke kasvajast.

Valdar õpib uuel moel pesema, kartuleid koorima ja paljusid muid pisiasju toimetama.

Maamõõtja tööd saab mees raskustega jätkata ka invaliidina, kuid ei lähe enam üksi objektile. Varem tegi ta ära kõik kodutööd, remondid, mida vaja. “Nüüd hoian mina ühe käega kinni ja abikaasa teeb!” teatab Valdar.

Ka peab ta allesjäänud käe eest hästi hoolt kandma. “Korra olen sattunud rattaõnnetusse, mis lõppes mõlema käe kipsipanekuga. Mis siis, kui ma nüüd sõrmeluu murran?”

Eriti liigutav on tragöödiast taastuva pere eluterve huumor.

Üks klient küsis Valdarilt hiljuti: “Noh, sul käsi ikka veel kaelas?”

“Ei, see võeti ära,” vastas mees, mispeale tõmbusid juuresolijad kaameks.

“Kui ma asju huumoriga ei võtaks, siis lamaksin ülatoas voodis ja paluksin endale süüa tuua,” ütleb Valdar.

“Ei, siis paneksin su käsikärule ja lükkaksin õue!” teatab Maarika.

Nagu sellest kõigest veel vähe oleks

Paraku ei piirdu Valdari pere kannatuste jada arstide praagiga.

Mai lõpus tegi mees Haigekassale taotluse esmase kosmeetilise ja rühti toetava proteesi saamiseks, mis maksab ligi 3800 eurot. Haigekassa aga teatas, et sellise ulatusega amputatsiooni puhul protees “ei kuulu kahjuks hüvitatavate meditsiiniseadmete loetellu” ning palus pöörduda hüvitise saamiseks elukohajärgsesse maavalitsusse.

Vajaliku proteesi riiklikuks rahastamiseks pidanuks ortoosimeistrid tegema Haigekassale avalduse aasta aega ette. Aga proteesi saab patsient taotleda ainult kuni kuus kuud pärast amputeerimist!

Tartu ortoosispetsialistid palusid Valdaril proteesi siduv tellimus ära vormistada veel enne, kui mehele isegi hinnapakkumine saadeti.

Kui ta sotsiaalkindlustusametist puuet taotles, paluti värskel invaliidil aga järgmise aasta alguses uuesti ekspertiisi ilmuda – justkui ta oleks sisalik, kellele võib äkki selle ajaga uus käsi otsa kasvada.

Valdarile pakuti ka kolme varianti püsiproteese. Alates sellisest, mida juhitakse elektriliste lülititega teise õla abil (hind 24 000 eurot), lõpetades niisugusega, kus naha alla siiratakse implantaadid ja mida juhivad närvid ning rinnalihas (üle 100 000 euro). Ent tarnija teatas Valdarile, et Eestis proteeside töötoimet näidata ja neid proovida pole võimalik – tellitagu põrsas kotis ära!

Kallima variandi puhul kardavad Valdar ja Maarika, et haava torkides võib vähkkasvaja taas ellu ärgata ning kogu ravi nullitakse.

Seda, et arstiabi pole kindlasti kõigile Eesti maksumaksjatele võrdsetel tingimustel kättesaadav. Saab see, kes rohkem nõuab.

Arstid on inimesed ja inimesed teevad vigu – sageli nad lihtsalt ei tunnista seda.

Ravijärjekorrad võivad olla Eestis patoloogiliselt pikad isegi maksujõulise patsiendi jaoks. Ülimalt kasulik on omada arstide seas häid tutvusi.

Kahtlemine igas perearsti öeldud diagnoosis või hinnangus võib patsiendi paranoiasse kallutada. Ent umbusk on igati tervislik.

Mis aga kõige tähtsam: Valdari juhtum näitab, et ka trööstitus olukorras on võimalik näha head. Üritage naljasoont mitte umbe lasta.

Nagu Valdar. Uurin lõpetuseks, kas ta teab, millest kõhrekasvaja tekib.

“Siin on kolm varianti,” räägib ta. “Ta võib tekkida varasemast traumast – ma tõesti käisin korra rattaga üle kaela – või siis stressi langemisest. Aga keegi ütles, et seda võivad tekitada ka võimukad naised!”

Jälle on terve Kristiine õu joviaalset naeru täis, ehkki ebaõiglus peaks justkui hoopis kättemaksu järele karjuma.

Ekspress palus kommentaari Valdar Tammini perearstilt Juta Mägilt.

Mägi: “Ma ei ole nõus kommentaare andma. Ma ei näe selleks vajadust. Mina tegin oma tööd. Kui Tammin tahab ise kommenteerida…”

Kui pakkusime dr Mägile võimalust artikliga tutvuda, keeldus ta ka sellest: “Ma ei näe selleks mingit vajadust. Ta (Tammin) võib mind kohtusse anda, kui leiab, et mina olen talle vähi tekitanud.”

Radioloog Mare Uritami (pildil) tööandja, Tallinna Lastehaigla kvaliteediteenistuse juhataja Lagle Suurorg:

“Pretensiooni lastehaigla arsti tegevuse osas on kontrollitud 16.06.2014. Kahe radioloogiga vaadati läbi 19.08.2013 tehtud patsiendi röntgenipilt, milles radioloog luulisi muutusi ei näinud, ja selle vastuse esitas ta perearstile. Radioloogid ei anna suuniseid ega määra ravi ühelegi patsiendile, seda saavad teha ainult raviarstid, konkreetsel juhul perearst.”

Kaebus nr 524
Pressinõukogu otsus 11.09.2014

Pressinõukogu arutas Mare Uritamme kaebust ajalehes Eesti Ekspress 18. juunil 2014 ilmunud artikli „Arstide praak röövis täisjõus mehelt käe“ peale ja otsustas, et leht rikkus head ajakirjandustava.

Artikkel väidab, et valediagnoos ja -ravi ning pikad ravijärjekorrad jätsid 42aastase pereisa vasakust käest ilma.

Mare Uritam kaebas Pressinõukogule, et ajakirjanik on avaldanud tema kohta ebaõigeid faktiväiteid. Artiklis on väidetud, et ta andis röntgenuuringu tulemusena eksliku hinnangu, sest ei tuvastanud hiljem diagnoositud kondrosarkoomi. Kaebaja märgib, et kondrosarkoomi diagnoosimine röntgenuuringu pinnalt ei ole võimalik ja seega on artiklis eksitavalt väidetud, et tema radioloogina andis eksliku hinnangu. Kaebaja hinnangul oleks ajakirjanik pidanud enne artikli avaldamist kontrollima, kas röntgenuuringu alusel on kondrosarkoomi diagnoosimine üldse võimalik. Kaebaja leiab, et artiklis on segamini uudised, arvamused ja oletused ning samuti ei ole ta rahul, et ei saanud sõna, kuigi teda on loos nimetatud ja tema foto avaldatud. Kaebaja märgib, et esitas Ekspressile vastulause, kuid leht seda ei avaldanud.

Eesti Ekspress vastas Pressinõukogule, et loo autor saatis Tallinna Lastehaiglale detailse kirjelduse patsiendi poolt läbielatust, muuhulgas ka patsiendi hinnangud toimunule ja arstide ebakompetentsusele ning palus kommentaari. Samal päeval laekus nende poolt kvaliteediteenistuse juhataja Lagle Suuroru lakooniline vastus, mis kinnitas, et haigla radioloogid patsiendi röntgenpildil luulisi muutusi ei näinud ning viidati, et ravi osas teeb otsuseid raviarst, antud juhul perearst. Seega said haigla ja konkreetne radioloog võimaluse oma vastulaused esitada ja ajakirjanik tegi võimaliku, et patsiendi väiteid kontrollida ja kajastas ka teise poole seisukohta. Dr Mare Uritamme foto on hangitud lehe kinnitusel avalikult, kuna see on avalikult haigla kodulehel. Eesti Ekspress ei ole käsitlenud kedagi antud loos kurjategijana ega rikkunud inimese eraelu puutumatust. Leht märkis, et eemaldas loo avaldamisele järel kaebajat häirinud netikommentaarid.

Pressinõukogu otsustas, et Eesti Ekspress rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2., mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Pressinõukogu hinnangul oleks pidanud leht andma Mare Uritammele võimaluse kommentaariks ja vajadusel avaldama hiljem ka tema vastulause. Pressinõukogu hinnangul ei ole piisav Tallinna Lastehaiglale sõna andmine, sest nimeliselt on loos mainitud Mare Uritamme.

Samuti rikkus leht koodeksi punkti 3.5., mis näeb ette, et toimetus kontrollib eelkõige kriitilise materjali korral info tõesust ja allikate usaldusväärsust. Pressinõukogu juhib ajalehetoimetuste tähelepanu sellele, et sarnaste juhtumite kajastamisel peab ajakirjanik olema tähelepanelik ja põhjalik ning tegema endale selgeks, milline on iga konkreetse arsti pädevusvaldkond.

Pressinõukogu leiab, et Mare Uritamme foto avaldamine loo juures olnuks põhjendatud vaid juhul, kui seal oleks Mare Uritamme kommentaar. Antud artikli puhul foto avaldamine on põhjendamatu, kuigi see on avalikult kättesaadav.

Pressinõukogu esimees Aivar Reinap