Asendamatu Georg Ots
Kui suri Duke Ellingtoni orkestri kauaaegne solist altsaksofonist Johnny Hodges, küsiti maestrolt: “Kes hakkab teda asendama?“ Vastus oli: “Tema kohale istub teine hea saksofonist, kuid asendada teda ei saa, ta oli asendamatu.”
Sama võib öelda Georg Otsa kohta. Temaga astus raadiosse, Estonia lavale ja televisiooni laulja, kes köitis mitte üksnes hääle, vaid ka oma isiksusega. Ta oli mitmekülgselt haritud, valdas keeli ja mängis klaverit, ent need omadused võivad olla teistelgi headel lauljatel. Mõeldes sellele, et ka tema isa oli silmapaistev ooperilaulja, võib öelda: “No jah, geenid,” nähes selle taga looduselt kingitud hääleaparaati. Samas olen kindel, et säärase või isegi parema loodusliku häälega mehi kõnnib maailmas ringi tuhandeid. Mõni võib ka sõprade ringis viisi üles võtta või karaokelaval aplausi teenida, kuid saada tõeliseks lauljaks – kaugel sellest.
Minuealised mäletavad, et Georg Otsast rääkisid pühendunud melomaanid: “Kõik on ju kena, aga ooperilava jaoks on ta hääl ikkagi liiga väike, seal on ju vaja orkestrist üle müristada, ja üldse peab õige ooperihääl olema metalselt helisev!” Eks peeti silmas esmajoones tema õpetajat Tiit Kuusikut või ka isa Karl Otsa, kes algselt oli bariton nagu poegki, siis aga läks üle dramaatilise tenori partiidele. Hiljuti lugesin äsja ilmunud raamatut “Elu kui kabaree” Kalju Saarekeselt, kellel oli mõnda aega tuba Otsade viietoalises korteris. Tema kirjutab: “Karl Ots ütles kord koduses ringis Georgile: mis suur laulja sa ikka oled, sul pole ju häält!” Kui juba oma isa nii arvas…
Vahest sellepärast ütles Georg, kui talt kunagi küsisin, kas teda on aidanud, et tema isa on laulja: “Mind võeti sõja ajal väeosast kunstiansamblitesse koorilauljaks, kuna teati, et ma olen Karl Otsa poeg. Aga tema nõuandeid pole ma kuulanud, ta pole ka eriti püüdnud mind õpetada. Ma ei usu, et üks inimene saab teisele näidata, kuidas peab häält tekitama. Tead ju isegi lauljaid, kes on vahetanud õpetajat, arvates, et see on ta hääle ära rikkunud. Ei saa kellestki vägisi lauljat teha. Lauluõpetus on andnud mulle palju vajalikku – olen töötanud läbi kammerlaulu ja ooperi repertuaari, õppinud eri stiilide väljendust, sõnaga, kõike, mida haritud laulja peab teadma ja oskama, aga hääle tekitan ma ikka ise.”
Sain 1945. aastal Eesti Raadio džässorkestrisse saksofonistiks. Sõja ajal oli Riigi Ringhääling paljaks põlenud, ajutine stuudio oli ühes klassiruumis tollases Merekoolis, praeguses Inglise Kolledžis. Dirigent Rostislav Merkulov kutsus lauljad Estoniast. Need olid Ia Uudelepp, Vera Nelus, tenorid Heino Otto ja Viktor Gurjev, bariton Ants Aasma. Siis hakkas viimase asemel laulma Georg Ots. Talle anti mõnigi varem Aasma esitatud pala, teiste seas ka minu polka “Kutse tööle”, millest ta tegi tõelise hiti. Nähtavasti tundis Merkulov Otsa Jaroslavli kunstiansamblite ajast ja tahtis edutada noort lauljat, kes tollal õppis praegu tema nime kandvas muusikakoolis, kuid oli ka juba Estonia solist.
Eesti Raadio tehnika oli vilets, stuudios oli üksainus kehvake mikrofon – hiljem saime küll Telefunkeni oma – sellesse pidi “mahtuma” niihästi orkester kui ka laulja. Et raadio fonoteek oli väga väike, tuli pakkuda palju elavat muusikat. Sageli oli kaks saadet päevas – pärastlõunal ja õhtul. Nii oli tavaline asi, et laulja läks stuudiost teatrisse proovile, või pani grimmi peale ja astus lavale. Kahjuks on tehnika areng hävitanud toonased vähesedki salvestised. Magnetofoni kiirust vähendati alguses poole, siis veerandi peale, ja vanade lintide peale mängiti midagi muud – ka linti oli ju alati vähe.
Noore Georg Otsa Merekoolis tehtud salvestistest on järel üksikud, ent neid kuulates veendun ikka ja jälle, et levimuusika jaoks oli tal juba siis olemas kõik, mille pärast me teda küpse lauljana hindame. Temaga oli kerge töötada, ta ei tulnud kunagi laulu orkestri saatel õppima, vaid oli selle endale kodus klaveri juures selgeks teinud. Seetõttu oli meil alati aega ka nalja heita, rääkida mõni anekdoot või vesta päevakajalist pilajuttu.
Saime tublisti nalja Blanteri lauluga “Oleme lendurid”, kus koos Otsaga laulis meeskvartett. Selle refräänis olid read: “Kõige kallim, kõige kallim meile lennuk, aga neiud, nad oodaku meid veel.” Refrääni viimases kordamises, just enne laulu lõppu, oli tähendusrikas paus, ja kvarteti bassilaulja pidi kavalalt küsima: “Aga neiud?” Selle peale vastas Ots lauldes: “Nad oodaku meid veel!” Proov tehtud, läheb otsesaade. Tuleb oodatud paus, ja bass küsib nagu tõrrepõhjast oma Petseri hääldusega: “Aga ljennuk?” Kõik on naerust kõveras, kuidagi said puhkpillid paar viimast takti mängitud. Tükk aega pärast seda tervitas orkester proovile või saatesse tulnud Otsa küsimusega: “Aga ljennuk?”
20. sajandi levimuusikas oli kaks unustamatut lauljat. Esimesena pani Bing Crosby oma sametise häälega iga neiu uskuma, et ta laulab üksnes temale, tehes igast lüürilisest laulust intiimse pöördumise, et mitte öelda – armuavalduse. Praegu esitab Soome televisioon tema vanu mustvalgeid filme, enamasti näitab neis lauluke või paar laulja erilist oskust siduda sõna ja muusika paljuütlevaks tervikuks. Bing Crosby pidi loovutama trooni Frank Sinatrale, kes oli tüübilt ja häälelt mehelikum, oli parem näitleja ning kelle repertuaar oli emotsionaalselt mitmekesisem. Mõlemad oli sünnitanud svingiajastu, kus sõnal oli laulus väga suur tähtsus, ja enamasti oligi laulus mingi story. Sealt on pärit ka Valgre loomingu populaarsus.
Muidugi tundis Georg Ots hästi nii Crosbyt kui ka Sinatrat ega varjanud oma imetlust nende kunsti vastu. Neilt oli ta saanud veendumuse, et vähe on viisi ilusast laulmisest, kui kuulaja jääb ilma laulu sõnumist – sõnadest. See oli tallegi esmane põhimõte: laul peab midagi ütlema. Ülimalt tähtis oli talle loomulik fraseerimine. Kui vaja, tõstis ta tekstis sõnu ringi, et muusika rõhk langeks õigele sõnale. Kindlasti peitub kõiges selles võti, mis avas talle ukse kuulaja hinge salakambrisse. Sellepärast ei armastanud ta häälega ilutsejaid, oma hääle nautijaid. Hääl oli talle vahend, mis värvib sõnu, maalib neist meeldejääva pildi.
Vahel arvatakse, et välimus oli see, millega ta naissoost kuulajaid niitis nagu loogu. Ma ei usu. Artistile on meeldiv välimus muidugi pluss, kuid küsigem, kas pisike Charles Aznavour on meheliku ilu etalon? Vastupidi, on vana tõde, et head lauljad, kellele loodus pole kaunidust kuigi heldelt jaganud, laulavad end kuulaja silmis ilusaks.
Esimest korda kogesin Georg Otsa suhtumist teksti ja muusikasse, kui lindistasime Debora Vaarandi sõnadega laulu “Rannakolhoosis”, mille originaalpealkirja “Uus paat” oli üks toimetaja ilma luuletaja teadmata vahetanud “aktuaalsema” vastu. See oli mul mõeldud tavalise “õllelõhnalise polkana” (Uno Naissoo kvalifikatsioon), kuid Ots katkestas laulu ja ütles: “Selles tempos tuleb ju sõnadest segapuder!” Nii sai polkast rahulik reinlender.
Muidu oleks ta pidanud teksti vuristama nii, nagu kuuleme telereklaamis: “Tähelepanu, tegemist on ravimiga…”
Uuest laulust luges Georg Ots alati kõigepealt sõnu. Ta on öelnud, et ta ei oska ära öelda, ja on vastu võtnud – tahtmata heliloojat solvata – laule, mida poleks maksnud lindistada (kontsertidel laulma ta neid nagunii ei hakanud). Pakkusin talle kunagi Vaarandi tekstiga laulu “Ööviiul”. Lugenud läbi kõik teksti 16 rida, ütles ta: “See on nii sügavalt naiselik tekst, et ma ei saa seda laulda. Kujutle, kuidas naishääl seda laulaks.” Tal oli tuline õigus, ja ilusa esituse lindistas Heli Lääts.
Omette teema on Georg Otsa mitmekülgsus – mitte ainult see, et ta oli ooperilauljana edukas ka levimuusikas. Ta mõjus veenvalt, kujutades laval – muusikuna ja näitlejana – karakterilt nii erinevaid tegelaskujusid kui Deemon, Jago, Porgy, Papageno, Don Juan… neid oli kümneid. Ent ka estraadil võis ta laulda mida iganes – polkast popini.
Tema helipärandist on CD-albumeile jõudnud alles väike osa, sedagi tänu entusiastidele. Ma ei oska öelda, mida kujutab endast sel nädalal esietenduv muusikal “Georg”, ent oleks ilus, kui see sillutaks rajakese Georg Otsa tulekule nende juurde, kes sündisid pärast tema varajast surma. Ta oli ja on endiselt asendamatu.
Georg Ots
* Sündis 21. märtsil 1920 Petrogradis.
* Oli 1944–1945 Estonia koorilaulja.
* 1945–1975 Estonia solist.
* 1951–1952 Tallinna konservatooriumi rektor.
* 1974–1975 ENSV teatriühingu esimees.
* Rollid: Don Giovanni, Figaro ja Papageno Mozarti ooperites, Germont, Rigoletto, Rodrigo de Posa ja Jago Verdi ooperites, Porgy ja Colas Breugnon Gershwini ning Kabalevski ooperites jpt.
* Neile lisaks hulgaliselt opereti- ja muusikalide kangelasi, kes kaasaegsete mälestustes püsivad tänaseni elavatena.
* Georg Otsa repertuaaris oli üle 500 kammer- ja levilaulu lääne, vene ja eesti autorite sulest ligi 20 keeles.
* Suri 5. septembril 1975 Tallinnas
