Asjur, kokk, tema nõunik ja tolle autojuht
Ailesbury Road on väga pikk ning oma parimatel meetritel ka väga suurejooneline tänav. Kolmekorruselised villad kõhutavad aedade keskel, kidurad palmid igavlevad karges kevadõhus ning üksnes aeg-ajalt sahistab mõni must sedaan peaaegu hääletult mööda. Kuid kui minna edasi, mööda Hiina, Prantsuse ja Mehhiko häärberlikest suursaatkondadest, hakkab eespool paistma vana kirik ja ühes sellega ka allee lõpp. Eesti esindus jääb nüüd paremale: väike halli terrasiitkrohviga kaetud maja, otsekui murumuna aia sügavuses.
Maja perenaine, ajutine asjur Krista Kilvet ei ole väike ning kindlasti mitte pole ta hall. “Kas ma võin sina öelda?” küsib ta peaaegu kohe. “Minu arvates on iga eestlane, kes siia majja tuleb, nagu omainimene.”
* * *
“Nii. Las ma vaatan.”
Olen just pärinud, milline asjuri nädal välja nägi, ning Kilvet võtab oma märkmiku välja.
“Esmaspäeval tegelesin ma selle teenetemärkide asjaga. Meil õnnestus ju sellel aastal esimest korda kaks iirlast sinna nimekirja sisse saada – esiteks endine Iiri peaminister Garret FitzGerald, kes agiteeris üle kogu Iirimaa Nizza referendumi eest, ja teiseks Eesti-Iiri kultuurisuhete edendaja Garech Browne, kelle esivanem oli Võru linna asjutaja.
Siis oli moldaavlanna viisa ja siis käisid mõned lätlased oma tagasipöördumisdokumentide pärast. Kui aus olla, siis esmaspäev oli mul peaaegu tühi päev.”
Ta pöörab lehte.
“Kolmapäeval oli üks lahutus ja kohtumine Euroopa asjade instituudis. Siis oli Saksa saatkonnas vastuvõtt, kus ma lobisin Eestit ligi tund aega – rääkisin Lufthansa esindajaga, aga ta kahtlustas, et nad ikkagi ei tule lähema saja aasta jooksul Tallinna. Polevat rentaabel.
Ja siis olen ma terve nädala end meie valimisseadustikust läbi närinud, sest nädalavahetusel on eelvalimised. Me saatsime üle 180 valijakaardi välja, aga võib arvata, et kõik ei tule kohale.”
Ma tunnetan õige kerget hästi varjatud ärevust, paljude vestlusalguste lahutamatut saatjat. Iirimaal veedetud aasta jooksul on Kilvet osalenud kümnetel, kui mitte sadadel diplomaatilistel reveranssidevahetamistel, mis muutuvad hiljem kiretuks tõdemuseks a la “teisipäeval oli Iraani saatkonnas vastuvõtt”, kuid ajakirjanik kaugelt kodumaalt on ikkagi üks ettearvamatu ja raskesti kontrollitav nähtus.
“Oled sa kindel, et sa võileiba ei taha? Või äkki klaasikest veini? Meil on siin kaks pudelit Lossiveini varuks, ja on karusmarjaveini. On ka neli pudelit Kristallkümmelit.”
Ühe töö lõpp
Tosin aastat tagasi valiti Kilvet Riigikogu liikmeks. Ja ta jäi parlamenti läbi kahe koosseisu, olles pikalt Riigikogu väliskomisjoni aseesimees. 90ndate lõpul asutas Keskerakonna peale solvunud Andra Veidemann aga Arengupartei ning Kilvet otsustas liituda. Ta ei kahetse siiani, ehkki 1999. aasta märtsivalimistel ei kogunud Arengupartei mitte ühtki mandaati. Töö Riigikogus oli korraga otsa saanud.
“Ma ei saa öelda, et mul oleks olnud palju valikuid, aga vähemasti oli see mu oma valik – ma läksin välisministeeriumi ja küsisin, et kas teile oleks võimalik tööle tulla. Ja ootasin peaaegu aasta, sest enne polnud ühtki vaba kohta.”
Nii nagu enamikus Euroopa riikides toimib ka Eestis karjääridiplomaatia. See tähendab, et diplomaatilisel astmestikul hakatakse alati liikuma kõige madalamalt astmelt. “Muidu muutuksid need positsioonid poliitiliselt ostetavateks, müüdavateks ja vahetatavateks,” ütleb Kilvet, kurioossel kombel üks välisteenistuse seaduse tuliseist toetajaist.
Nüüd on ta kolme aasta jooksul tõusnud ise vaid pulga võrra – saanud kolmandaks sekretäriks. See on töösipelga post, võrreldes Riigikogu väliskomisjoni aseesimehe omaga.
Ta naerab, päris lõbusalt sealjuures. “Mõned mu tuttavad välisdiplomaadid arvavad ilmselt, et ma olen mingi suurema sigadusega hakkama saanud, et mind on niimoodi degradeeritud. Aga ega ma ei virise. Elu on, nagu just parajasti on.”
Iirimaa on Kilveti esimene lähetus (ta ise ütleb: väljasolek). Ehkki Iirimaale on määratud ka suursaadik – Raul Mälk –, resideerib saadik kulude kokkuhoiu huvides Tallinnas.
See on väga lihtne majanduslik otsus. “Kui suursaadik on väljas, peab väljas olema veel diplomaate, ja raamatupidaja, ja autojuht. Asjur võib endale ise nõunik ja autojuht olla.”
Dublinis on Kilvet püüdnud teha kõik, et tulijad end saatkonnas hästi tunneksid. “Inimesed ju sageli kardavad ametiasutusi. Mulle meeldib näidata, et pole vaja karta. Mõni on olnud pisarateni liigutatud kohe.”
Ta möönab samas, et “kohati… kohati võibolla” on seda abivalmidust ka kuritarvitatud. “Näiteks siis, kui helistatakse laupäeva hommikul kell seitse ja küsitakse: “A võ atkrõtõ? A ja vot passport poterjal.”
Kolmekordne konsul
Kuna Lätil ja Leedul pole Dublinis oma esindust, osutab Kilvet riikidevahelise lepingu alusel konsuliteenust ka lõunanaabritele. Enamasti tähendab see ajutise reisidokumendi vormistamist neile, kes Iirimaal passi ära kaotanud. Ning pass kaob Iirimaal kergelt. Selliseid juhtumeid on kalendrikuus kümneid.
Võib ilmselt väita, et dokumendid lähevad üldjuhul kaotsi siis, kui passi omanik on Iirimaal lubatust kauem olnud, kuid Kilvet protesteerib. “Mina seda ei öelnud! Seda pole võimalik tõestada.”
Hiljem, veidi mitteametlikumas toonis tunnistab aga: “Vahel tundub mulle küll, nagu oleksin ma passipesumasin.”
Illegaalselt riiki jäänud eestlastele saab asjur soovitada vaid üht: tuleb koju minna. Paar nädalat tagasi tuli saatkonda noormees, kellel tagasisõiduks aasta vana lennupilet. “Ümbervormistamiseks oli vaja 80 eurot, mida tal sugugi polnud. Siis sai korraldatud nii, et sugulased läksid Eestis välisministeeriumisse ja maksid selle raha sisse. Ja mina omakorda maksin siin tema pileti vahe kinni.”
Keskeltläbi kaks korda kuus helistab Kilvetile Iiri piirivalve, kelle meelest oleks asjakohane teatavaid Eesti-Läti-Leedu kodanikke riiki mitte sisse lasta. Alati ei õnnestu selliseid asju ära klattida. Iirlaste kõrgendatud ettevaatlikkus eestlaste suhtes on viinud selleni, et näiteks Finnair Eesti noori ühe suuna lennupiletitega Dublinisse ei sõiduta.
Ka intervjuu ajal käib Kilvet aeg-ajalt murelikul pilgul oma arvutit vaatamas, mis püüab sisseskännitud passikoopiaid edutult Tallinna lähetada. “Shannoni lennujaamas kahtlustati võltsingut. Nende meelest on tegu venelastega, kuigi nimed on eesti omad, ja ma peaksin asja Tallinnast kontrollima. Aga see ühendus on nii aeglane, et e-mail ei lähe läbi. Noh, eks ma siis saadan hoopis faksiga.”
Need ei ole meeldivad teemad kellelegi.
Aga siis saabub päev, mil saatkonda tulevad abielluma kaks keskealist inimest. Naine eestlane, mees ukrainlane. Ja just enne seda, kui sõrmused tuleks sõrme panna, hakkavad nad üksteisele lugema Bloki luulet. “Mul pisarad jooksid. Ma poleks osanud oodata, et nad suudavad selle päeva enda jaoks nii eriliseks teha!”
Kodused toidud
Lisaks jooksvale riigitööle on Krista Kilvet Iirimaal tegelnud veel mitmete elulähedaste asjadega.
Ta on pannud oma kätega kokku saatkonna mööblit (“Riidekapist jäi küll üks 30sentimeetrine polt üle, aga siiani püsib koos õnneks”) ning avastanud, et mustal ameti-Roveril kipub radiaator keema minema. Vastuvõttudele sõites on Kilvetil seetõttu alati kanister vett pakiruumis, et vajadusel oleks käepärast juurde valada.
Siis iganädalasemad toimetused: tolmuvõtt, aknapesu ning sisseostud Tescos. Ja supikeetmine. “Seda söön ma siis nädal aega järjest. Ma lihtsalt ei oska vähe süüa teha – eelmises elus harjunud suure perega.”
Kui saatkonnas on vastuvõtt tulemas, muutub menüü pidulikumaks. “Üldjuhul ma teen igasuguseid võideid, mida saab panna leibade peale – erinevaid kalapasteete ja munavõid –, ja vahel ka oma firmakooki. See on selline eriline rullbiskviit, kus on mustikaid, vaarikaid ja banaani sees.
Kui peaminister siin käis, siis me tellisime söögid, aga see oli ka esimene kord. Enamasti me teeme ikka ise. Nii tuleb lihtsalt odavam.”
Küsin, kui suur saatkonna eelarve on, ja Kilvet vastab. See summa on võrdne suure riigiettevõtte juhi palgaga. Mõtlen hiljem, et oleks olnud viisakam mitte pärida.
***
Kui minna õue, suure punapöögi juurde, ja vaadata eemalt, siis meenutab Eesti saatkond veidike üksi elava naise kodu. Väga korras, väga puhas ja rõhuga julgeolekule. Hoone välisseinal, üsna Eesti riigivapi lähedal ripub hästinähtavas kohas maja kaitsva turvafirma embleem.
On siin kõhe ka vahel?
“Ütleme nii, et alguses oli. Aga ta asub ju nii aia sees, ja väravad pannakse ööseks kinni. Siin ei ole ka sellist pinget nagu mõne riigi saatkondades on. Et inimesed tasakaalu kaotaksid.”
“Teie ei ole vist kunagi kellelegi viisat andmata jätnud?”
Kilvet mõtleb. Tõsiselt. “Ei ole olnud sellist põhjust.”
Kella kuue paiku lähevad sekretärid ära (neid on kaks, iirlanna Patricia ja eestlanna Marju. Ja Kilvet ütleb, et keel ei paindu õieti “sekretär” ütlema: “Nad on minu partnered, kes teevad väga head tööd.”).
Siis läheb ka Kilvet koju, saatkonnahoone ülemisele korrusele. Vahetab riided ja tuleb jälle alla. “Siis ma istun sellesama arvuti taga edasi, ainult sussid on jalas.”
Ta ütleb, et see ei olegi nii nukker viis õhtut veeta. Mis sest, et puhkusesõit koju makstakse kinni vaid kord aastas. “Miks ma peaksin oma elu keerulisemaks tegema? Alati on näiteks kirjatööd teha. Niisugust hetke e i o l e, et ma istuks siin ja mõtleks, et küll ma olen kurb.”
Ta vaatab telerit. Ja sööb porgandeid. “Ma pole elus nii palju porgandeid söönud kui Iirimaal. Eesti porgandid on kuidagi kõvad, aga siinsed on nii mahlased, et ma istun õhtuti teleka ees nagu jänes.”
Ja vahel vaatab ta lihtsalt aknast välja. “Seal pirnipuu otsas on haraka pesa – seal, kus need oksad tihedaks lähevad. T a a r v a b , e t m a e i n ä e, kui ta sinna teiselt poolt puud lendab.” Kilvet naerab siinkohal veidi haraka lihtsameelsuse üle.
Siis laseb ta kardina aknale tagasi langeda ja teeb ülestunnistuse: “Ega ma eriti ei salli neid harakaid! Nad teevad ju kambakaid. Kujuta ette – neli harakat piiravad e l u s a tuvi sisse ja nokivad ta surnuks. Lollakad asjad, mida nad teevad! Ma pole veel enne näinud, et harakad niimoodi käituvad."
Küllap on mõnes küsimuses hea ka emotsionaalne olla.
