Ateena on valmis!
Ateena lennujaam on esmaspäeva, 9. augusti õhtul kell 9 üsna tühi. Kuulsast turvasüsteemist, millest enne mänge nii palju räägitud on, pole ka jälgegi - ei politseinikke ega sõjaväelasi, kottide sisu vastu ei tunne keegi huvi ning ka passikontrollis on vaid unine mehike, kes lennuki pealt maha voolanud inimketi passidesse süvenemata läbi turvaväravate laseb voolata.
Ja siis olen ma olümpialinnas. Lähen läbi lennujaama fuajee välisuste poole. Uste taga võtab mind vastu eesruum nagu kuum märg käterätik. Kiirendan sammu - saaks ainult sellest saunast läbi, õue, kus ootab päästev õhtujahedus. Alles siis taipan äkki, et ma polegi eesruumis, vaid juba tänaval. Sooja on 29 kraadi.
Kuumus lööb olümpialinna esmasaabuja oimetuks. Tõsi - tulijad on korralikult hoiatatud, sellest on üksipulgi kirjutatud ja räägitud, ometi võtab soe õhk mu juba ööpimeduses esimese viie minutiga hingeldama. Ilm on selline, et oleks hea varjus istuda ja külma jooki juua - kuid tuhanded on siia linna kokku tulnud sporti tegema. Teen prooviks kümmekond jooksusammu, keel vestil. On ikka jube küll.
Läikiv nagu karamellkomm
Ateena uhke metroo on tõepoolest imetlusväärne. See on kiire, mugav ja üsna odav - poolteist tundi kehtiv pilet maksab 70 t??? - selle ajaga jõuab teha aga ikka mitu sõitu. Kõige enam üllatab metroo ja jaamade puhul see, kui puhtad nad on. Kuskil pole ühtegi prügikasti (kõnnin tühjaks saanud veepudel näpu otsas mitu jaama läbi) ning ma ei märka ka ainsatki koristajat, ometi on põrandad läikivad nagu karamellkomm.
Metroo on küll kiireim ja mugavaim liiklemisviis, kuid päevamulje põhjal otsustades on ajakirjanikud ja turistiraamatud liiga teinud ka Ateena tänavaliiklusele. See on võrdlemisi mõistlik - isegi olümpiastaadioni ümber ning pressikeskuse lähedal on vaid kaks üksikut politseinikku, kes agaralt vilistades liiklust suunavad. Muidugi - mõne eriti "kuuma" olümpiapaiga ümbruses on kasutusele võetud ridade jaotus, mis lubab ühel real sõita vaid olümpiatranspordil, teisel real ainult ühissõidukitel ja jätab kohalikele autodele liikluseks üheainsa sõidurea. Teisal, kus seda süsteemi ei kasutata, kuid kus on siiski vaja piirata autodetulva, võivad paariskuupäevadel sõita vaid paarisnumbriga autod ja paaritutel päevadel jälle paaritu numbriga masinad. Ainsaks tõeliselt lõunamaiseks iseloomujooneks siinses liikluses tundub olevat lõputu signaalidega tuututamine, mis kestab öö läbi.
Mu tuttav kreeklane Spyros sõidab linnas muretult ja probleemideta. Tema elab olümpiapalavikus - tavaelus juristileiba teeniv mees lööb ka ise avatseremoonial tantsijana kaasa. "Aga ära arva, et kõik ateenlased on olümpiamängudest samasuguses vaimustuses," ütleb ta. "Me oleme viimased neli aastat elanud ühel suurel ehitusplatsil."
Marmorpalee keset lagunenud puukuure
Kuigi suur osa olümpiaehitistest saadi olümpiaks siiski suure kiiruga valmis, näeb osa Ateenast siiani ehitusplatsi moodi välja. Näiteks olümpiaküla on küll pealtnäha valmis, selle ümbruses aga istutatakse kiiruga veel puid-põõsaid ja rullitakse muru laiali. Pooleliolevaid ehitisi segumasinate ja tsemendikottide segadikus on kogu Ateenas lõputult - pole aga näha ainsatki hingelist nende ümber askeldamas. Vaid olümpiaküla läheduses ühe ekskavaatori kabiinis pikutab üks mees.
Veelgi mahajäetumad on aga kohad, kuhu olümpiaettevalmistused pole Ateenas jõudnudki. Halandri metroojaam on ilus, läikiv marmorpõrandatega valge ehitis keset täielikku... noh, ütleme Koplit. Räämas putkad raamivad teeääri, üks mahajäetum kui teine. Kohutavalt palju roostes kola, tolmu sisse uppunud kuivanud rohukünkaid, traataia taga seisvaid puukuure, millest mõned kügelevad veel kuidagi püstiasendis, mõned on aga kokku kukkunud suureks lauahunnikuks. Hulkuvad koerad tukuvad tee ääres ja kõrgeks kasvanud kuivas lõikeheinalaadses rohus siristavad täiest kõrist tsikaadid.
Kuid see suur magistraal ei seisa vähemalt olümpiapaikade vahetus läheduses - sarnast vaatepilti võib imetleda mitmes kohas ka selle kümne minuti jooksul, mil buss ajakirjanikud olümpiastaadionilt pressikeskusse sõidutab.
Pressikeskus on ka üks neid kohti, kus ajakirjanikud julgeolekuga vahetult kokku puutuvad. Metroojaamades passivad üksikud "lapilised" püssimehed, teel olümpiakülla sõidab buss mööda ehk kümnekonnast politseinikust ja sõjaväelasest, kuid võistluspaikade ja teiste oümpiaehitiste sissekäikude juures tuleb kogu oma kraam - kaasa arvatud metalli sisaldavad tarbeesemed (nagu näiteks päikeseprillid ja mobiiltelefon) eraldi karbiga valgustusmasinast läbi lasta ja ka ise läbi tundlike turvaväravate kõndida. Kui pressikeskusse sisenemisel on inimesi vähe ja järjekord liigub kiiresti, siis võib arvata, et publikurohketel võistlustel võib turvakontroll päris palju aega võtta. Kuulsat turvatsepeliini pole palavusest õhkuvas sinitaevas aga näha.
Salapärane tseremoonia raseeritud tantsijatega
Ehitised, mis on valmis, on aga korralikud ja ilusad. Ülipuhtaid lennu- ja metroojaamu ma juba mainisin, ka teised uusehitised torkavad silma. Teed. Hotellid. Poed. Elumajad. Büroohooned. Pressikeskus, milles on umbes kahe jalgpalliväljaku suurune ruum täis laudu sadade arvutite ja läptoppidele vajalike kaabliaukudega. Üllatav küll, aga kõik funkab - arvutite töölesaamine võtab siin vaid mõne minuti, seks otstarbeks on kohal hulganiselt vabatahtlikke arvutispetsialiste. Mind aitab itaallane Paolo, kes ühendab mu läpaka ära mõne hetkega.
Vabatahtlikke on Ateenas tõesti palju. Kõik neist ei ole küll külaliste teenindamise peal väljas - vabatahtlike kaelakaardid ripuvad ka näiteks tseremoonial esinejail kaelas - kuid kõik neist on äärmiselt altid küsijat abistama - isegi kui nende inglise keel on kõike muud kui täiuslik. Ka eestlasest vabatahtlik Kalju Pluutus, kellest kirjutasime mõned nädalad tagasi, on mulle teada andnud, et on kenasti Ateenas kohal ja hakkab 14. augustil korvpallihallis tööle. Teine eesti vabatahtlik, Jane Tuul peaks tööle asuma pesapallikeskuses.
Pressikeskuse taga paistab teravikuna taevasse kõrguvate küpresside vahelt olümpiastaadioni uhke kaartega katus, kus reede õhtul toimub "ennenägematu" olümpiatseremoonia, mille täpset sisu ja süžeed hoitakse hetkel veel saladuses.
Ka tseremoonial tantsiv Spyros ei taha saladuskatet kergitada. Nii palju on siiski näha, et tal - nagu ilmselt sadadel teistel tseremoonial osalevatel meestantsijatel - on vannitoas pesumasina peal Veet Rasera raseerimisvaht, mis lubab ilma žiletitagi siledaid sääri. Spyros peab vahtu mätsima aga ka rindkerele ja kätele. "Muidu ei hakka grimm peale," ütleb ta saladuslikult.
Ateena on mängudeks valmis.
