Au Tema Majesteedile!

Reportaaž sellest, kuidas inglased oma kuninganna ema matsid ning kuidas see kõik televisiooni köögipoolel välja nägi.

6.00
On teisipäev 9. aprill ning Londonis käivad viimased ettevalmistused maailma armsaima vanadaami, kuninganna ema Elizabethi matusteks. Westminster Hall, kus nelja päeva jooksul kirstu vaatamas käinud üle 200 000 leinaja, suleb paariks tunniks uksed, et end tseremooniaks valmis sättida.

7.00
Telebussid saabuvad. Juhtmed rullitakse välja, kaamerad pakitakse lahti. Produtsendid rivistavad reporterid ja muud asjapulgad kiireks briifinguks üles. Mul kästakse pealtvaatajate seast otsida piisavalt kobeda jutuga leinajaid, keda annaks kaamera ette panna (töötan nimelt Channel 4 researcherina).

7.15
Kaameramehed võtavad positsioonid sisse ning hakkavad võimalikke võtteplaane läbi harjutama. Assistent Pollyl tuleb kogu kirikuesine sammhaaval läbi käia, et operaatorid oma fookused paika saaksid.

7.30
Kaugemalt tulijad, kes end juba paari päeva eest Westminsteri juurde laagrisse seadnud, voldivad magamiskotte kokku. Need, kes saabunud viie-kuue paiku, plagistavad hambaid ning läheksid hea meelega kohvi järele, kui raatsiksid magusast vaateplatsist loobuda.

8.00
Ajan juttu 53aastase Sarah’ga, kes tuli kohale Blackpoolist ning on oma suurimat eeskuju leinates silmad täitsa paiste nutnud. Sarah seisis pühapäeval palveränduri kombel kuus tundi “kirstusabas”. Järjekord venis Westminster Halli juurest üle Lambethi silla piki jõekallast Oxo tornini välja (see teeb oma viis kilomeetrit). Ja täna hommikul, vahetult enne sulgemist, jõudis Sarah veelkord sarga üle vaadata. Ideaalne telematerjal! Aga produtsendi arvates ei kõlba – olevat liiga paistes ja väsinud, et eetrisse lasta. Telebussides saavad samal ajal korrespondendid oma grimmi.

9.00
Action! Otseülekanne algab. Rahvast on küll vahepeal juurde tilkunud, ent oodatud inimmerd pole kuskil. Telemeestel käed värisevad. Helistatakse Charlie Mulheranile, kes printsess Diana matuste aegu vägesid juhatas. Too soovitab mitte muretseda – vara ju alles.

9.49
Westminster Abbey kell lööb esimese 101 löögist, mis märgivad Elizabethi eluaastaid (ning ühtlasti ka minuteid, mis jäänud tseremoonia alguseni). Paistes silmadega Sarah läheb oma jutuga siiski eetrisse. Pärast meenutab keegi vana sõjaväelane härdalt, kuidas kuninganna ema igal aastal Teise maailmasõja mälestusmärgi ette moone istutas.

10.00
Floristid seletavad puhtsüdamlikult kaamera ees, et lilled said kirikusse valitud kadunukese kübaramoe ja kleidimustrite pealt. Rahvast tuleb iga sekundiga juurde, produtsendid hõõruvad rahulolevalt põlvi. Tasapisi hakkavad saabuma ka tähtsad külalised – Paruness Thatcher, John Major, Kreeka, Rootsi, Taani, Norra, Hispaania kuningapaarid, Tony Blair. Suure kahina kutsuvad ootuspäraselt esile prints Andrew eksabikaasa Sarah Ferguson ja prints Charlesi armuke Camilla Parker-Bowles. Viimase tulihingelisemaid vihkajaid on 82aastane Enid, kes näinud nii kuningas George VI kui ka printsess Diana matust ning tänase päeva puhul kodust Shropshire’ist kaasa vedanud kõik üheksa lapselast.

11.15
Saabub Tema Majesteet kuninganna Elizabeth II. “Eks ta viimaseks kuningannaks jääbki,” ohib 60aastane pessimistlik ekspolitseinik Paul, kelle arvates kaovad ühes kuninganna emaga ka kõik vanad reeglid ja kombed. Ent mitmesajatuhandeline rahvamass ajab oma stoilist valitsejannat nähes nagu üks mees seljad sirgu ning meeleolu muutub korraga eriti pidulikuks. On tuldud lahkunu pikka elu pühitsema, mitte teda taga nutma.

11.18
Kirst viiakse torupillide saatel Westminster Hallist Westminster Abbeysse. Kirstu taga sammuvad prints Charles, printsess Anne ja teised pereliikmed. BBC kuningakoja-korrespondent Jenny Bond tsiteerib, et kui möödunud aastal pidas monarhiat ebaoluliseks 34, siis tänavu vaid 12 protsenti brittidest.

11.30
Algab jumalateenistus. Kirikus on inimesi 2000, tänavail aga politsei andmetel juba 1,5 miljonit. Canterbury peapiiskop loetleb kadunukese kõrgeid tiitleid ning võrdleb teda päikesega, mis kõiki soojendanud. Prints Charles surub nina pöidla ja nimetissõrme vahele ning neelab nutu vägisi alla. Õues, kus sama jutt valjuhääldajast kuulda, tabab tujulangus ka pööblit. P>

12.05
Loetakse Meie Isa palvet. Ma ei proovigi kirjeldada, mis tunne on seda miljoni inimesega kooris teha.

12.09
Peapiiskop annab edasi rahupalve tervele maailmale. Telebussis on keskendumisraskused, reporter pole viimased kümme minutit ühtki sõna suust saanud. Heliinsener avastab korraga, et ollakse neli minutit graafikust maas.

12.30
Iiri rügement ees, Šoti oma taga, kantakse kuninganna ema tibatilluke sark kirikust välja. Reporter saab kõnevõime tagasi ja spekuleerib, kes kuningaperest nutma hakkab. Kirst autosse tõstetud, tardub terve riik leinaseisakuks. Torupillipuhujate põsed ähvardavad lõhkeda. Charles istub langetatud päi vanaema kirstu kõrvale autosse, kuninganna vaatab otse objektiivi ning on hetkeks oma lahkunud emaga äravahetamiseni sarnane. Küllap näevad tema pisaraid hiljem St George’i kabeli seinad koduses Windsoris.