Auahnest tõusikust ambitsioonikaks pintsaklipslaseks
Rootsis ülikoolis õppides nimetas üks õppejõud mind kord ambitsioonikaks (rootsi k ambitiös). Öeldu oli mõeldud kiitusena, aga äratas minus negatiivseid tundeid. Selgus, et rootsi keeles on ambitsioonika näol tegemist positiivse tähendusega sõnaga, mille sünonüümideks edasipüüdlik ja sihikindel. Eesti sõnaraamatutes aga seletatakse ambitsioonikust auahnuse ja pretensioonikusega.
Sõna ambitsioon pärineb ladina keelest, kus ambitio tähendas peale püüdluse ka kuulsusehimu, edevust ja pugemist. Rootsi keeles on sõna negatiivne tähendus peaaegu kadunud ja välja arenenud uus positiivne semantika. Miks eesti keeles ei arenenud välja sõna positiivset tähendust sõltub keele ja ühiskonna seostest. Eesti kirjakeele seletussõnaraamatust (1988) võib lugeda ambitsioonidega tõusikust ja ambitsioonikast noormehest, kes kindlasti ülemuseks loodab saada. Nõukogude ajal polnud ette nähtud, et inimene midagi ise otsustaks, tähtsamad valikud tegid ikka ülemus, töökollektiiv ja partei. Otsustavad muutused Eesti ühiskonnas 1990ndate algul toovad aga kaasa ka uue keelepruugi, partei ei tähenda enam ainust poliitilist liikumist EKPd ja ENSVst saab Eesti Vabariik. Varem tundmatu tegelane pintsaklipslane hakkab tähistama uue generatsiooni sündi ja ambitsioonikas käitumine omandab tasapisi positiivse tähenduse.
Üleminekuühiskondades räägitakse aga vähemalt kahte eri keelt, kus samad sõnad on erineva tähendusega. Viiner oli nõukogude ajal letialune kaup ja kättesaamatu delikatess, praegu jahune ja igav vorstike. Uue aja inimesed ei pruugi enam sõnade vana tähendust mäletada. Eesti Päevalehes kirjutas Ilona Martson hiljuti CCCP-kirjaga särki kandnud eesti noormehest, kes ilmselgelt tähekombinatsiooni taustaga tuttav ei olnud.
Mitte juhuslikult ei räägita sõnaraamatutes aga just ambitsioonikast noormehest. Eesti naised oma ambitsioonikust ei eksponeeri: "Mul ei ole mingit karjäärihimu ega ambitsiooni", tunnistab Riigikogu esinaine Ene Ergma intervjuus Eesti Ekspressile.
Muutused ühiskonnas peegelduvad keeles samavõrd kui muutused keeles viitavad muudatustele ühiskonnas. Eestis tekkis ambitsioonikusel nõukogude ajal ajastu mõttemallidest tingitud negatiivne semantika, tänapäeva ühiskonna nõudmised on aga sõna tähendust muutnud. Hoolimata sellest, et viimases Eesti keele sõnaraamatus (1999) seletatakse ambitsioonikust jätkuvalt auahnuse ja pretensioonikusega, on sõnast ka eesti keeles pigem positiivne isikuomadus saamas.
