Küla ehitus kestis aastani 1955, siin elasid nii kaevanduse kaevurid kui ka Viivikonna karjääri töölised. Parimatel aegadel väidetavalt kuni 7000 inimest. Nende käsutuses oli kõik vajalik: kool, kauplus, apteek, saun, kultuurimaja...

Küla allakäik algas 1974. aastal, kui suleti karjäär. Pärast Eesti taasiseseisvumist allakäik jätkub.

Paljud kohapeal rakenduse kaotanud inimestest kolisid mujale, mõned majad erastati-osteti ja neid kasutatakse siiani suvilatena. Praegu on suurem osa asulast varemeis, rüüstatud ja lagastatud.

Aastaringseid elanikke on siia jäänud vaid kümmekond peret, põhiliselt pensionärid ja töötud noored, paljud neist elavad elamiskõlbmatutes tingimustes. Igas siia eksinud ajakirjanikus nähakse viimset lootust, õlekõrt, sest probleemidele ise lahendust ei leita, aga riigipoolne abi on vaid sümboolne... kui sedagi.