Marian Turski kõnelemas Auschwitz-Birkenau koonduslaagri vabastamise 75. aastapäeval. Foto: Kacper Pempel/Reuters/Scanpix

Sa ei tohi jääda ükskõikseks!

Kallid sõbrad, mina olen üks viimaseid elusolijaid nendest, kes jäid siia peaaegu viimaste hetkedeni enne laagri vabastamist. Minu niinimetatud evakueerimine Auschwitzist algas 18. jaanuaril. Järgmise kuue ja poole päeva jooksul sai sellest surmamarss rohkem kui pooltele minuga samas kolonnis olnud kuuesajast kaasvangist.

Väga tõenäoliselt ei pea ma järgmise aastapäevani vastu. Niisugused on loodusseadused.

Seepärast andke mulle andeks emotsioonid jutus, mida kohe kuulete. Aga ma soovin kõneleda eelkõige oma tütrele, oma tütretütrele – keda ma tänan, et on minuga siin – ja oma tütrepojale. See puudutab minu tütre ja minu lastelaste kaasaegseid ehk uut põlvkonda, aga eriti veelgi nooremaid - nende lapsi.

Kui teine maailmasõda algas, olin ma teismeline. Meie pere olukord oli dramaatiline. Mu isa sai sõdurina esimeses maailmasõjas tõsiselt haavata, tema kopsu läbi vaenlase kuul. Minu ema pärines Poola-Leedu-Valgevene piirialalt, kust armeed olid rüüstades, röövides, vägistades ja külasid maha põletades edasi-tagasi üle marssinud, et pärast neid tulijaile midagi alles ei jääks. Võib öelda, et ma teadsin vahetult ema ja isa käest, mis on sõda. Kõigele sellele vaatamata tundusid need kõigest 20 või 25 aasta tagused sündmused mulle toona sama kauged kui 19. sajandi Poola ülestõusud või Prantsuse revolutsioon.

Tänapäeval noorte inimestega kohtudes saan ma aru, et 75 aastat hiljem tundub see teema – sõda, holokaust, genotsiid – neile pisut tüütu. Ma mõistan neid. Seepärast luban teile, noored, et ma ei hakka oma kannatustest rääkima. Ma ei hakka rääkima oma läbielamistest, oma kahest surmamarsist, kuidas ma sõja lõpul kaalusin ainult 32 kilo ja olin kurnatud, surma veerel. Ma ei räägi kõige hullemast ehk tragöödiast, mida tähendas eraldamine lähedastest inimestest, kui sa mõistsid, mis neid ees ootab. Ei, neist asjust ma ei räägi. Selle asemel tahan ma teile rääkida oma tütre põlvkonnast ja oma lastelaste põlvkonnast.

Ma näen, et meie seas on ka Alexander Van der Bellen, Austria president. Härra president, te kindlasti mäletate, kui võtsite vastu mind ja rahvusvahelise Auschwitzi komitee juhte ning me rääkisime neist aegadest. Ühel hetkel ütlesite te, et „Auschwitz ist nicht vom Himmel gefallen“. Auschwitz ei kukkunud taevast alla. See on meie kõnepruuki kasutades ilmsemast ilmsem. Loomulikult ei kukkunud see taevast alla. Nii et ehkki see fraas võib tunduda üsna äraleierdatud, sisaldub siin sügavamõtteline ja erakordselt oluline tunnetuslik viide.

Laskem oma kujutlustel hetkeks nihkuda 1930. aastate alguse Berliini. Oleme peaaegu linnasüdames, Bayerisches Vierteli ehk Baieri kvartali nime kandvas piirkonnas. Kolm peatusevahet eemal Kurfürstendammist või loomaaiast. Kohas, kus tänapäeval asub metroojaam Bayerischer Platz. Selles piirkonnas elas juudi päritolu saksa intelligents – Albert Einstein, Nobeli preemia laureaat Nelly Sachs, tööstur, poliitik ja välisminister Walter Rathenau.

Ühel 1930. aastate alguse päeval tekivad sealsetele pinkidele sildid: „Juutidel on siin istumine keelatud.“ „Olgu,“ võite teie mõelda, „see on ebameeldiv, ebaõiglane, see pole kena, kuid ümbruskonnas on ju nii palju pinke, vabalt võib istuda kuskil mujal, pole probleemi.“

Auschwitz roomas kohale, tippis pisikeste sammudega, liikus lähemale ja lähemale, kuni algas kõik see, mis siin juhtus.

Ühel päeval ilmub ujumisbasseini juurde silt. „Juutidel on keelatud siseneda siia basseini.“ „Olgu,“ võite teie mõelda, „see on ebameeldiv, kuid Berliinis on niipalju ujumiskohti, nii palju järvi, kanaleid – see on peaaegu nagu Veneetsia –, et võib ju minna ja ujuda kuskil mujal.“

Siis ilmub kuhugi järgmine silt. „Juudid ei tohi kuuluda saksa laulukooridesse.“ Mis siis? Nad tahavad laulda ja muusikat teha? Las nad siis kogunevad ja laulavad omaette. Siis järgmine silt. „Juutidel, mitteaarialastest lastel on keelatud mängida Saksa, aaria lastega.“ Aga nad võivad mängida omaette. Ja järgmine. „Leiba ja teisi toiduaineid müüme juutidele ainult pärast kella 17.“ Hüva, see on nüüd tõeliselt ebamugav, sest valik on väiksem, kuid lõppeks saab ju ka pärast kella 17 ikkagi poes käia.

Siinkohal hakkamegi harjuma mõttega, et kedagi saab kõrvale tõrjuda. Et kedagi saab häbimärgistada. Et kedagi saab pidada võõraks, teistsuguseks. Aeglaselt, järk-järgult, päev-päeva järel inimesed harjusid sellega. Ohvrid, kurjategijad, tunnistajad, need, keda me kutsume vaikivateks pealtvaatajateks – nad kõik hakkasid tasapisi harjuma mõttega, et vähemus, kes andis maailmale Einsteini, Nelly Sachsi, Heinrich Heine ja Mendelssohni, on teistsugune, et neid inimesi võib tõugata ühiskonna äärealadele, et nad on võõrad, et nad levitavad pisikuid ja päästavad valla epideemiaid. Need õudsed, ohtlikud mõtted ongi alguseks sellele, mis juhtus edasi.

Toonane režiim mängib asju välja nutikalt, tulles vastu tööliste nõudmistele. Saksamaal ei tähistatud varem 1. maid? Pole midagi, laseme käia. Puhkusepäevade jaoks mõtlevad nad välja liikumise Kraft durch Freude – „jõudu rõõmust“. Organiseeritud puhkuse töölistele. Nad saavad jagu tööpuudusest ja näpivad rahvusliku uhkuse keeli. „Saksamaa, heida endalt Versailles’ häbi! Taasta oma uhkus!“ Samal ajal režiim näeb, et inimesi haarab järk-järgult ükskõiksuse põhjustatud tuimus. Nad ei reageeri enam kurjusele. Ja nii saabki režiim kurjuse protsessi kiirendada.

Sestpeale hakkab kõik hoogu koguma. Keeld juute tööle võtta. Emigreerumise keeld. Siis levib kurjus getodesse: Riiasse, Kaunasesse, minu getosse Łódźis – Litzmannstadtis. Enamik sealsetest elanikest saadetakse Kulmhofi – Chełmnosse –, kus nad mõrvatakse gaasifurgoonides ning ülejäänud saadetakse Auschwitzi, kus nad mõrvatakse moodsates gaasikambrites Zyklon B-ga. Ja siin näemegi president Van der Belleni ütluse sisu: „Auschwitz ei kukkunud järsku taevast maa peale.“ Auschwitz roomas kohale, tippis pisikeste sammudega, liikus lähemale ja lähemale, kuni algas kõik see, mis siin juhtus.

Minu tütar, minu tütretütar, minu tütre kaasaegsed, minu tütretütre kaasaegsed, tõenäoliselt ei tea te Primo Levi nime. Primo Levi oli üks tuntumaid vange selles laagris. Tema sõnastas kunagi ütluse: „See juhtus, seetõttu võib see juhtuda uuesti, see võib juhtuda kõikjal.“

Jagan teiega üht oma isiklikku mälestust. Aastal 1965 olin ma stipendiumiga Ameerika Ühendriikides, kui seal käis võitlus inimõiguste, kodanikuõiguste, afroameeriklaste õiguste eest. Mul oli au osaleda marsil Selmast Montgomerysse koos Martin Luther Kingiga. Kui mu marsikaaslased kuulsid, et ma olen olnud Auschwitzis, küsisid nad: „Kas sinu meelest võib selline asi juhtuda ainult Saksamaal? Või võib see juhtuda kus iganes?“ Ma ütlesin neile: „See võib juhtuda ka teiega. Kui kodanikuõigusi rikutakse, kui vähemuste õigusi ei arvestata ja need tühistatakse. Kui seadusi rikutakse, nagu juhtus Selmas, võivadki niisugused asjad juhtuda.“ Mida teha? „Peate tegema, mida suudate. Kui te suudate kaitsta konstitutsiooni, kaitsta oma õigusi, kaitsta oma demokraatlikku korda, kaitsta vähemuste õigusi – siis saate sellega hakkama.“

Enamik meist, eurooplastest, pärineb judeo-kristlikust komberuumist. Usklikud ja mitteusklikud tunnustavad ühtmoodi kümmet käsku kui meie tsivilisatsiooni üldtunnustatud reegleid. Minu sõber Roman Kent, rahvusvahelise Auschwitzi komitee president, kes esines siin kõnega eelmisel aastapäeval viis aastat tagasi, ei saa täna kohal olla. Aga ta sõnastas üheteistkümnenda käsu, mis tuleneb holokausti, kohutava seadusetuse ajastu kogemustest. See käsk kõlab järgmiselt: sa ei tohi jääda ükskõikseks.

Just seda ma tahangi öelda oma tütrele, oma lapselastele. Minu tütre kaasaegsed, minu lapselaste kaasaegsed, kus iganes te ka ei ela – Poolas, Iisraelis, Ameerikas, Lääne-Euroopas, Ida-Euroopas. See on väga oluline. Sa ei tohi jääda ükskõikseks, kui ajaloo kohta valetatakse. Sa ei tohi jääda ükskõikseks, kui minevikku moonutatakse tänaste poliitiliste vajaduste pärast. Sa ei tohi jääda ükskõikseks, kui mistahes vähemus seisab silmitsi diskrimineerimisega. Enamuse reegel on demokraatia alus, kuid demokraatia tähendab ka vähemuste õiguste kaitsmist. Sa ei tohi jääda ükskõikseks, kui mistahes võimud rikuvad ühiskonnas kehtivaid kokkuleppeid. Järgi seda käsku. Üheteistkümnendat käsku: sa ei tohi jääda ükskõikseks.

Sest kui sa oled ükskõikne, siis sa isegi ei märka, kui sinu ja sinu järglaste pea kohal laskub "taevast" maa peale järgmine Auschwitz.