VIUHH! Mini Cooper S ongi mõeldud kiireks sõiduks. Vallo Kruuser

Esimene auto, millega ma algaja autojuhina iseseisvalt sõitsin, oli VAZ-2108 ehk Lada Samara. Ilmselt teavad kõik seda autot juhtinud, et null kaheksal on väga lihtne esimese asemel hoopis tagurpidikäik sisse lülitada. Mina igatahes kolme nädalaga nippi ära ei õppinudki. Suure ähmiga kippusin hoopiski kolmanda käiguga paigalt võtma.

Mis on ühist Minil ja Samaral?

Need kümne aasta tagused mured meenusid mulle kohe, kui istusin esimese Eestisse jõudnud Mini Cooper S rooli. Sellelgi on esimene ja tagurpidikäik kõrvuti.

Tabasalu kardirajal, kus võimsaimat Minit esitleti, korraldati lehemeestele ka väike vigursõiduvõistlus. Üritust juhtinud endine ralliäss Eedo Raide lohutas, et tagurpidikäigu lülitumine pidavat käega selgelt tunda olema. Proovisin korra – oli nagu tunda küll – ja veeresin stardijoonele. ”Kolm, kaks, üks, start!” luges Raide. Tõstsin pöörded 3000 peale, lasin siduri lahti ja auto sööstis paigalt – tagurpidi! Kõrvaltvaatjad olid naerust lämbumas.

Hiljem sõitsin mega-Miniga veel mitusada kilomeetrit ja veel kaks korda hakkas auto valepidi liikuma. Ju olen ma eriline kobakäpp. Ehk oleks siiski turvalisem, kui tehas oleks käiguhoovastiku õige pisut keerulisema teinud?

Aga see oli ka kõik, mida ma Cooper S-ile ette heidaksin. Sest ülejäänud ajal allus auto juhi tahtele peaaegu ideaalselt.

Perfektselt hääles

Ja millist häält ta veel teeb! Cooper S üks väliseid tunnuseid on kaks väljalasketoru. Silmale paistavad need õnnetult peenikesed ja on raske uskuda, et sealt mingit tõsist häält võiks tulla.

Aga juba tühikäigul teeb Cooper S mõnusat tummist tüminat. Ning see ei kosta mitte eest, mootori poolt, vaid kuskilt tagant-alt. Sõidu ajal muutub ühtlane bassijõmin aga terveks orkestriks. Pöörete tõustes lisandub kõlasse üha uusi ja uusi värve, mis sulavad kokku fantastiliseks sümfooniaks. Tuleb tunnistada, et soundiga on insenerid näinud sama palju vaeva kui auto kõigi muude osade häälestamisega.

Varem olen proovinud ka nõrgemate mootoritega Minisid. Head olid mõlemad, nii 90hobujõuline One kui ka 25 "hobust" rohkem arendav Cooper. Nendega võrreldes tundub Cooper S võimsuslisa (48 hobujõudu) tohutu, kuid veelgi suurem on vahe juhitavuses.

Järsk nagu kart

Sõna ”järsk” peaks kõige paremini iseloomustama Cooper S käitumist. See kehtib nii rooli, vedrustuse kui ka mootori kohta. Isegi istmed tunduvad esiti üleliia kõvad. Sõidumugavusega Cooper S ei hiilga, ent pole õnneks ka taburetina jäik. Kuid minu proovitud autol olid all üsna tagasihoidliku mõõduga (195/55R16) rehvid. Autot sportlikumaks seadistada on imelihtne – tuleb ostes lihtsalt 17- või 18tollised rattad-rehvid alla tellida.

Mini puhul on räägitud kardilaadsest juhitavusest, aga minu meelest kehtib see ainult Cooper S kohta. Eriti hästi oli see tunda just kiiremates kurvides. Aga ka lihtlabastel möödasõitudel võib suunda muuta nii äkiliselt, et kaassõitja tahab ehmatusest küüned armatuurlaua sisse lüüa. Seejuures masin peaaegu ei kaldu. Nõrgematel Minidel häiris ”pikkade juhtmetega” elektriline roolivõimendi, Cooper S puhul aga töötab seegi perfektselt.

Cooper S mootori töömaht on sama mis tavalisel Cooperil, võimsuslisa on saadud kompressori abil. Jõuallikas käitub pisut veidralt, gaasipedaali lahti lastes ei taha mootori tuurid kuidagi langeda. Ent pikal kiirendamisel on selline nähtus tubliks abiks.

Mootor aga võimaldab märksa enamat. Vormelipiloot Juan Pablo Montoya viis oma Cooper S kohe mootorituunija juurde. ”Järeleaidatuna” pidavat tema auto arendama 240 hobujõudu.