15.11.2007, 00:00
Autoimede pealinn Tokyo
Igal paaritul aastal korraldatav Tokyo autonäitus on eelkõige eurooplastest huvilistele tõeline maiuspala. Just seal toovad Jaapani firmad välja oma kõige lennukamate ideede järgi valminud sõidukid. Ja neid pole üks-kaks, vaid hulgi.
Tokyo näitusel on veel teinegi hea omadus. Frankfurdis
võib juhtuda, et Volkswagen paneb välja tosin Golfi, ning Pariisis
tuleb ette, et Renault peab vajalikuks demonstreerida kümmet
Megane’i. Tokyos aga näituspinda napib ning Corollade hordid
külastajaid tüütama ei pääse.
Korraldajad tahaksid senise biennaali muuta iga-aastaseks ürituseks. Ent millegipärast on välismaised firmad hakanud Tokyo näitusest eemale hoidma. Kas on põhjus kogu Jaapani ühiskonnale iseloomulikus suletuses või milleski muus, ent selle tendentsi jätkudes võib Tokyo näitus rahvusvahelise staatuse üldse kaotada. Mis omakorda tähendab, et eurooplased, ameeriklased ja korealased minetavad selle vastu vähimagi huvi. Ning Soul ja Shanghai on meeleldi valmis üle võtma Tokyost vabanevat kohta.
Aga vaatame parem autosid. Ideeautosid. Ja mitte tavalisi, vaid neid veidramapoolseid, mille puhul seos reaalsusega kohati väga õrn.
Honda Puyo
Puyo on jaapanlaste kirjeldus helist, mis tekib käega auto pehmet keret puudutades. Puyo kere loodigi “pehmena” – nurkadeta – nagu lemmikloom. Samas on see mahutavuse huvides võimalikult kastikujuline. Tegelikult on ka kere väliskihi materjalid pehmed (turvalisuse nimel) ning eri toonides helendavad (sõltuvalt “looma” tujust). Interjööri kujundamisel olid märksõnadeks “siidiselt pehme” ja “läbipaistev”. Kokkuvõttes peaks sõiduk olema “keskkonna suhtes vastutustundlik ja inimsõbralikult minimalistliku disainiga, eripäradeks ülikõrge efektiivsus, väikesed mõõtmed ja kütuseelemendi tehnoloogia, et meeldida nii kasutajatele kui ka pealtvaatajatele”.
Toyota i-Real
i-Real tuleneb ilmselt ingliskeelsest sõnast irreaistic – ebareaalne. Ühekohalist sõidukit võib vaadelda kui Jaapani Segwayd. Mõni ütleb, et kõrgtehnoloogiline ratastool. i-Real evib kolme ratast – kaht ees, üht taga – ning sõitja saab istuda. Teljevahe sõltub kiirusest. Väikese hooga liikudes on teljevahe lühem, et tagada paremat manööverdusvõimet. Tempo tõustes teljevahe suureneb (ja kõrgus kahaneb), parandades niiviisi sõiduki stabiilsust.
Suzuki Sustainable Mobility
Suzuki “jätkusuutliku mobiilsuse” kontseptsioon koosneb tegelikult mitmest üksteisega seotud sõiduriistast. Pixy on ühekohaline väikese kiirusega liikuv transpordivahend, mida saab kasutada jalgteedel või isegi siseruumides. Pikemate vahemaade läbimiseks võib pruukida miniautol põhinevat transpordimoodulit SSC (Suzuki Sharing Coach). Pixy juhtseadiseid kasutatakse sel juhul SSC ohjamiseks. Üks SSC mahutab kuni kaks Pixyt, selle asemel võib aga kasutada ka sportautomoodulit SSF või paadimoodulit SSJ.
Mitsubishi iMiEV Sport
iMiEV Sport peab tõestama, et elektriauto saab keskonnasäästmise kõrval ka sõidumõnu pakkuda. Kolm elektrimootorit lubavad liikuda kuni 180 km/h. Kaks neist paiknevad otse esiratastes, kolmas, tagarattaid käitav, aga autopäras. Liitium-ioonaku asub madala raskuskeskme huvides auto keskel põranda all (ja on ka veidra väliskuju peapõhjus). Alumiiniumist ruumiline raam ja kerepaneelid säästavad kaalu, autosse mahub neli istet (õieti 2+2). Efektiivse energiakasutuse nimel katavad katust päikesepatareid ning autoninas võre taga asub sõidutuule ringiaetav tiivik, mis omakorda käitab generaatorit. Akusid saab laadida ka elektrivõrgust, sealhulgas kõrgsagedu smuunduriga (s.t ilma juhtmeta), täislaadimine kestab 8,5 tundi.
Nissan NV200
Erinevalt paljudest teistest eksponaatidest on Nissani mobiilkontoril tugev side reaalsusega. See sündis merebioloogi ja allveefotograafi Alex Mustardi vajadustest inspireerituna. NV200 südameks on patenteeritud “sahtel”, mida saab lahti tõmmata. “Sahtli” liikuvas osas paikneb väikseteks lahtriteks jagatud kaubaruum, selle avamine aga vabastab autokeres kontoriks mõeldud ruumi. Töölaud on transpordiasendis seinal, selle allakeeramine aga vabastab kaks suurt LCD-ekraani. Komplekti kuuluvad veel arvuti, külmik ja dušš, mis saavad toidet katusel paiknevatest päikesepatareidest.
Mazda Taiki
Ilmselt kogu näituse kõige põnevam eksponaat. Mazda peadisaineri Yamada Atsuhiko juhtimisel valminud sportauto ülivoolavad vormid meenutavad mõneti Šveitsi kultusdisaineri Luigi Colani loomingut. Taiki edasiviiv jõud tuleb kahekambriliselt vankelmootorilt. Tänu jõuallika kompaktsususele mahub see autoninasse, sportautole kohaselt veavad tagarattad.
Kerel on põhimõtteliselt ümberpööratud tiiva kuju. See tagab väikese õhutakistuse (cx=0,25), tekitades samal ajal auto all hõrenduse, mis parandab teelpüsivust suurtel kiirustel. Samal eesmärgil muutub kere tagaosas järjest peenemaks, õhukanalid põhja all aga järjest avaramaks. Kui Taiki välimust võib püüda kirjeldada sõnadega “rabav” või “fantastiline”, siis interjööri iseloomustamiseks ei jätku enam lihtsalt väljendeid.
Korraldajad tahaksid senise biennaali muuta iga-aastaseks ürituseks. Ent millegipärast on välismaised firmad hakanud Tokyo näitusest eemale hoidma. Kas on põhjus kogu Jaapani ühiskonnale iseloomulikus suletuses või milleski muus, ent selle tendentsi jätkudes võib Tokyo näitus rahvusvahelise staatuse üldse kaotada. Mis omakorda tähendab, et eurooplased, ameeriklased ja korealased minetavad selle vastu vähimagi huvi. Ning Soul ja Shanghai on meeleldi valmis üle võtma Tokyost vabanevat kohta.
Aga vaatame parem autosid. Ideeautosid. Ja mitte tavalisi, vaid neid veidramapoolseid, mille puhul seos reaalsusega kohati väga õrn.
Honda Puyo
Puyo on jaapanlaste kirjeldus helist, mis tekib käega auto pehmet keret puudutades. Puyo kere loodigi “pehmena” – nurkadeta – nagu lemmikloom. Samas on see mahutavuse huvides võimalikult kastikujuline. Tegelikult on ka kere väliskihi materjalid pehmed (turvalisuse nimel) ning eri toonides helendavad (sõltuvalt “looma” tujust). Interjööri kujundamisel olid märksõnadeks “siidiselt pehme” ja “läbipaistev”. Kokkuvõttes peaks sõiduk olema “keskkonna suhtes vastutustundlik ja inimsõbralikult minimalistliku disainiga, eripäradeks ülikõrge efektiivsus, väikesed mõõtmed ja kütuseelemendi tehnoloogia, et meeldida nii kasutajatele kui ka pealtvaatajatele”.
Toyota i-Real
i-Real tuleneb ilmselt ingliskeelsest sõnast irreaistic – ebareaalne. Ühekohalist sõidukit võib vaadelda kui Jaapani Segwayd. Mõni ütleb, et kõrgtehnoloogiline ratastool. i-Real evib kolme ratast – kaht ees, üht taga – ning sõitja saab istuda. Teljevahe sõltub kiirusest. Väikese hooga liikudes on teljevahe lühem, et tagada paremat manööverdusvõimet. Tempo tõustes teljevahe suureneb (ja kõrgus kahaneb), parandades niiviisi sõiduki stabiilsust.
Suzuki Sustainable Mobility
Suzuki “jätkusuutliku mobiilsuse” kontseptsioon koosneb tegelikult mitmest üksteisega seotud sõiduriistast. Pixy on ühekohaline väikese kiirusega liikuv transpordivahend, mida saab kasutada jalgteedel või isegi siseruumides. Pikemate vahemaade läbimiseks võib pruukida miniautol põhinevat transpordimoodulit SSC (Suzuki Sharing Coach). Pixy juhtseadiseid kasutatakse sel juhul SSC ohjamiseks. Üks SSC mahutab kuni kaks Pixyt, selle asemel võib aga kasutada ka sportautomoodulit SSF või paadimoodulit SSJ.
Mitsubishi iMiEV Sport
iMiEV Sport peab tõestama, et elektriauto saab keskonnasäästmise kõrval ka sõidumõnu pakkuda. Kolm elektrimootorit lubavad liikuda kuni 180 km/h. Kaks neist paiknevad otse esiratastes, kolmas, tagarattaid käitav, aga autopäras. Liitium-ioonaku asub madala raskuskeskme huvides auto keskel põranda all (ja on ka veidra väliskuju peapõhjus). Alumiiniumist ruumiline raam ja kerepaneelid säästavad kaalu, autosse mahub neli istet (õieti 2+2). Efektiivse energiakasutuse nimel katavad katust päikesepatareid ning autoninas võre taga asub sõidutuule ringiaetav tiivik, mis omakorda käitab generaatorit. Akusid saab laadida ka elektrivõrgust, sealhulgas kõrgsagedu smuunduriga (s.t ilma juhtmeta), täislaadimine kestab 8,5 tundi.
Nissan NV200
Erinevalt paljudest teistest eksponaatidest on Nissani mobiilkontoril tugev side reaalsusega. See sündis merebioloogi ja allveefotograafi Alex Mustardi vajadustest inspireerituna. NV200 südameks on patenteeritud “sahtel”, mida saab lahti tõmmata. “Sahtli” liikuvas osas paikneb väikseteks lahtriteks jagatud kaubaruum, selle avamine aga vabastab autokeres kontoriks mõeldud ruumi. Töölaud on transpordiasendis seinal, selle allakeeramine aga vabastab kaks suurt LCD-ekraani. Komplekti kuuluvad veel arvuti, külmik ja dušš, mis saavad toidet katusel paiknevatest päikesepatareidest.
Mazda Taiki
Ilmselt kogu näituse kõige põnevam eksponaat. Mazda peadisaineri Yamada Atsuhiko juhtimisel valminud sportauto ülivoolavad vormid meenutavad mõneti Šveitsi kultusdisaineri Luigi Colani loomingut. Taiki edasiviiv jõud tuleb kahekambriliselt vankelmootorilt. Tänu jõuallika kompaktsususele mahub see autoninasse, sportautole kohaselt veavad tagarattad.
Kerel on põhimõtteliselt ümberpööratud tiiva kuju. See tagab väikese õhutakistuse (cx=0,25), tekitades samal ajal auto all hõrenduse, mis parandab teelpüsivust suurtel kiirustel. Samal eesmärgil muutub kere tagaosas järjest peenemaks, õhukanalid põhja all aga järjest avaramaks. Kui Taiki välimust võib püüda kirjeldada sõnadega “rabav” või “fantastiline”, siis interjööri iseloomustamiseks ei jätku enam lihtsalt väljendeid.