Kui värske otsus kõrgemates kohtuastmetes jõusse jääb, tähendab see murrangut võitluses organiseeritud autovarguste ja -varastega.

Kohtulugu sai alguse 2004. aasta sügisel Tartus. Kolm varemgi autovarguste eest karistatud tallinlast – Oleg Andrejev (29), Sergei Jastrebov (30) ja korea rahvusest Aleksandre (29) – olid ülikoolilinnas nn gastrollil. Ööl vastu 20. oktoobrit varastasid nad Karlova linnaosast BMW 520 ja ühe tööstuskompleksi territooriumilt miniekskavaatori koos haagisega. Ekskavaator haagiti BMW külge ja alustati teed Tallinna poole.

Järgnev peaks meestele tooma "aasta kõige käpardlikuma vargakamba" tiitli.

Ebaõnn ekskavaatoriga

Teel Tallinna, Puurmani lähistel teevad mehed metsa vahel peatuse, et ühendada haagise ja sõiduauto elektrijuhtmed. Ent oktoobrikuine metsatee on märg ja sopane, raske haagis vajub mutta ja BMW sajast hobujõust jääb väheks, et see välja tõmmata. Mehed jätavad hinnalise haagise metsateele ootama ja sõidavad varastatud BMWga Tallinna.

Juba samal ööl lähevad nad oma tuttava juurde, kellelt laenavad puksiirköie.

Köiega varustatuna tullakse varahommikul Tartusse tagasi. Sedapuhku pannakse seal pihta Volkswagen Passat ja üritatakse sellega haagist mudast välja tirida. Ent ka sedapuhku osutub koorem liialt raskeks ning on liiga sügaval pinnases kinni, et Passat jaksaks seda paigast saada. Nii läheb "stiilne kolmik" tagasi Tallinna, kus Volkswagen peidetakse ühte Männiku garaaži.

Hinnaline haagis – ekskavaatori väärtus ületab 300 000 krooni – ootab endistviisi metsas. Muidugi on meestel soov see kõige kiuste Tallinna vedada. Nii lähevad nad järgmisel päeval, 21. oktoobril uuesti Tartusse, kus Annelinnast varastatakse juba suurem auto, Ford Transit. Nagu eelmistegi autode puhul, kasutavad vargad "kuldvõtmeid".

Transitiga sõidetakse ekskavaatori juurde ja seekord õnnestubki haagis välja tõmmata. Kõik justkui sujub –  Oleg istub kaubiku rooli, teised kaks sõidavad julgestuseks eespool, et veenduda tee ohutuses… kui äkki heliseb Jastrebovi telefon – helistab Oleg ja teatab, et on juhtunud järjekordne jama. Juhtimisvea tõttu läks haagis ümber ja vajus kraavi, ta ei saa enam edasi sõita ja oli sunnitud nii haagise kui kaubiku maha jätma. Saateauto juht keerab otsa ringi ja sõidab kohta, kus äpardus juhtus – see on Järvamaal Anna kandis. Oleg võetakse auto peale ja sõidetakse Tallinna. Väärib märkimist, et Andrejevi vea põhjustas juhusliku politseipatrulli nägemine…

Tagasimüük

Ekskavaatoriga hüvasti jätnud seltskond asub kohe ellu viima oma plaani teist osa – BMWd omanikule tagasi müüma. 22. oktoobril helistab BMW omanikule keegi vene keelt kõnelev isik ja pakub autot
17 000 krooni eest tagasi. Võõras kirjeldab sõiduki välimust ja selles asuvaid esemeid nii täpselt, et kannatanul ei jää kahtlust – jutt käib tema autost.

Helistaja nõuab, et kannatanu leiaks vahendaja, kes oleks viibinud kinnipidamiskohas ning kelle n-ö tsooni tausta oleks võimalik kontrollida.

Kannatanu leiabki tingimustele vastava inimese. Sündmuste käigust ette rutates tuleb aga öelda, et too osutub ausa eluga kohanenud tubliks töömeheks, kes vanglapõhimõtteid ega vargasolidaarsust enam kõrgelt ei hinda. Teisisõnu – ta nõustub kannatanu palvel küll kurjategijatega suhtlema, kuid hiljem ei keeldu ütluste andmisest ega teistest menetlustoimingutest. See on asi, millega vargad ei osanud arvestada, sest vanglataustaga vahendaja kaasamise mõte on just nimelt see, et kuritegeliku maailma arusaamadest lähtuv isik ei teata kuriteost politseile ega aita hiljem kaasa kuriteo avastamisele.

Järgnevad kurjategijate mitmed, lausa kümned kõned nii kannatanule kui ka vahendajale Tallinna, enamasti Lasnamäe taksofonidest. Samal ajal võtavad kurjategijad ühendust oma tuttava Alekseiga (26) ja paluvad tollel kui endisel tartlasel leida inimene, kes võtaks kannatanult raha vastu ja toimetaks Tallinna.

Aleksei kontakteerub varem karistatud grusiini Paataga (35). Too on nõus sõpru "aitama" – minema rahale järele. 24. oktoobril helistab Paata vahemehele ja pakub kohtumiskohana välja ühe Tartu baari, mis varemgi on kriminaalasjades sündmuskohaks kujunenud.

Baaris kohtuvadki kannatanu, vahemees ning kannatanu ülemus, kes laenas tehinguks vajamineva raha, ning teiselt poolt Paata. Grusiin istub lauda ja küsib, kas meestel on talle midagi anda. Teine pool aga hakkab Paatale küsimusi esitama. Kuidas nad ikkagi saavad olla kindlad, et autoga on kõik korras ja et see ikka tagasi saadakse. Tehakse ettepanek, et Paata võiks kuni auto kättesaamiseni nendega kokku jääda või et enne raha üleandmist auto koos üle vaadata. Seepeale helistab ärritunud Paata Alekseile…

Möödub mõni minut ja heliseb eksvangist vahemehe telefon. Sõnum on lihtne – kui kannatanu kohe raha ei anna ja tehingut ei toimu, pannakse auto metsas põlema. Seepeale annab ehmunud kannatanu 17 000 krooni Paatale üle.

Paata lahkub baarist, öeldes, et kui ta on rahaga ohutus kauguses, siis helistatakse ja antakse teada, kus asub sõiduauto. Mees suundub Tartu bussijaama, kus korraldab raha paneku Tallinna bussi peale. Mõni aeg pärast bussi Tallinna jõudmist helistatakse vahemehele ja teatatakse, et sõiduauto on Tallinnas Peterburi maantee Nehatu kiirsöögikoha juures.

Tallinna kihutanud kannatanu ning tema kaaslased saavadki BMW juhatatud kohast kätte, kuid mitte komplektsena ja ilma selles olnud asjadeta. Näiteks valuveljed leiab politsei hiljem Oleg Andrejevi samasuguse auto alt...

Lasud öises Annelinnas

Tartu kriminaalpolitsei autojälitajad selgitasid sündmuste asjaolud kiiresti välja ja juba 26. oktoobri õhtul peeti kinni esimene kahtlustatav, Paata. "Mägede poeg" põgenes kordnike eest korteri rõdu kaudu ega peatunud isegi pärast hoiatuslaske. Öises Annelinnas algas ajujaht.

Kuigi väljapressimises kui esimese astme kuriteos kahtlustatava kinnipidamiseks on politseil õigus hoiatuslaskudega mitte piirduda, läks korda mees valutult raudu panna. Järgnevate kuude jooksul vahistati ka ülejäänud kuriteoga seotud isikud.

Kohus mõistis neli meest süüdi väljapressimises, Paata sellele kaasaaitamises.

Oleg Andrejevi süüdistuses lisandus väljapressimisele ning Tartus toime pandud vargustele veel mitu episoodi Tallinnas sooritatud autovargusi aastatest 2003–2004. Üks varguse katse väärib eraldi äramärkimist – päevasel ajal ühte Tallinna kauplusse läinud naine leidis poest tagasi tulles oma Audi roolist sellesama Andrejevi. Kuna naisterahvas ei saanud iseseisvalt kurjategijat kinni pidada, Andrejev aga lootis end jutuga probleemidest päästa, toimus nende vahel viieminutiline vestlus, mille käigus Andrejev selgitas daamile oma maailmavaadet. Ta rahustas naist, et viimasele oleks niikuinii pärast auto äravõtmist helistatud ning pakutud võimalust see 15 000 krooni eest välja osta. Kannatanu väljendas seepeale pahameelt ja selgitas, et inimesed peavad tööl käima ja raha koguma, et autot osta. Mees vastas, et tema ju samuti "töötab". Seepeale Andrejev lahkus ja lehvitas eemalt kannatanule hüvastijätuks.

Pärast vahistamist keeldus Andrejev arestimajas kontrolli käigus ära andmast üht paberitükki, toppis selle endale suhu ja tahtis alla neelata. Vanglatöötajate katsele paber kätte saada reageeris ta vägivalla ja solvangutega, mistõttu väljapressimisele ja vargustele lisandus süüdistus vägivallas ja solvangutes ametnike aadressil.

Tartu Maakohus karistas Andrejevit seitsme- ja Jastrebovit kuueaastase vangistusega, teistele kohtualustele mõisteti väiksema osaluse tõttu pikaajalised karistused tingimisi. Kohus mõistis kannatanu kasuks välja üle 40 000 krooni, mis hõlmab nii auto tagasiostuks kulutatud raha, autole tekitatud kahjustusi, autost ära võetud esemeid kui muid kulutusi, mida kannatanu pidi seoses kuriteoga kandma.

Prokurör: "Ausad inimesed ei ole kurjategijatele võlgu!"

Kohtus süüdistust esindanud Lõuna ringkonnaprokurör Aro Siinmaa märkis, et vanemaid, pangaliisingu ja kindlustuseta sõidukeid võtavad kurjategijad sageli ära ainuüksi tagasimüügi eesmärgil. "Mõte auto tagasi osta võib omanikule tunduda mõistliku lahendusena, kuid sealjuures ei anna inimesed endale aru, et nad aitavad kaasa spetsiifilise organiseeritud kuritegevuse vormi arengule ja levikule. Kurjategijad on äärmiselt praktilised inimesed."

Siinmaa hinnangul pole varastatud vanematele autodele Eestis kuigi suurt turgu, autode välismaale müümine on väga ebatõenäoline – seotud suure riskiga piiril ning liigsete kulutustega. Kellelgi ei ole vaja ka nii suures koguses varuosi. Lisaks nõuab auto professionaalne lammutamine tehniliste võimaluste ja oskuste olemasolu. Ainsa reaalse turu sellistele sõidukitele moodustavad omanikud ise.

"Seega võib julgelt väita, et paljud autod jääksid üldse ära võtmata, kui kodanikud kurjategijatele teenimisvõimalust ei pakuks," on prokurör veendunud. "Lisaks on praktikas esinenud hulgaliselt juhtumeid, kus inimese tagasiostetud sõiduk hõivatakse veel teistki korda, võetakse ära sama inimese uus auto, võetakse raha vastu autot tagastamata, küsitakse raha mitu korda, lisatakse ostusummale nn trahve mingi kannatanupoolse eksimuse pärast, tagastatakse auto avariilisena. Pole ka ebatavaline, et kannatanu arvelt leiavad võimaluse teenida kelmid, kelle valduses pole auto kunagi olnudki ning kes pärast raha kättesaamist haihtuvad," nimetab Siinmaa veel terve hulga ohte, mis ähvardavad varastatud auto tagasiostjat.

"Palun inimestel mitte unustada, et nad ei ole kurjategijatele midagi võlgu – ei raha, respekti ega solidaarsust –, vaid kurjategijad on neile võlgu. Oma raske tööga teenitud vara võõraste käest tagasi ostmine on alandav. Kurjategijate poolset kontakti loomist ja müügipakkumist võiks käsitleda võimalusena kuritegu avastada ja oma vara tagasi saada. Koostöös politseiga on võimalik välja mõelda lahendus, kuidas kannatanu ei jääks ilma oma rahast ega autost ning kurjategijad tabataks. Autovargaid saadakse kätte iga päev ning pärast seda näitavad nad kergema karistuse lootuses sageli ise kätte autode peidukohad või pakuvad muid lahendusi tekitatud kahju hüvitamiseks."

Veel üks pretsedent

Ekspress kirjutas 2004. aasta sügisel tuntud allilmategelase Stanislav Volkovi poolt juhitud samalaadsest varastatud autode tagasimüügi skeemist. Ka tol korral mõisteti tabatud jõuguliikmed süüdi väljapressimises. Ent erinevalt värskest juhtumist sõlmiti Volkovi & co puhul prokuröri ja kohtualuste vahel lihtmenetlus, mis õiguslikku pretsedenti ei loo. Käesoleva juhtumi olulisus seisneb just selles, et esimest korda jõudis kohtunik tõendeid ja kohtumenetluse poolte argumente hinnates järeldusele, et tegemist on väljapressimisega. Värsket otsust on võimalik edaspidi samasuguste juhtumite lahendamisel eeskujuks võtta.

Prokurör Siinmaa sõnul on otsus oluline, kuna annab võimaluse edaspidi palju jõulisemalt piirata üht vähestest järelejäänud kuritegeliku äri vormidest, kus organiseeritud kuritegevus tungib vahetult tavainimese igapäevaellu.