Tiit Land lõpetas ülikooli 1989. aastal Nõukogude Eestis, kuid doktorikraadi kaitses viis aastat hiljem Stockholmi ülikoolis.

“Elus sõltub juhustest palju,” on fraas, mida täppisteadlane Land tihtipeale jutus kasutab. Juhus viis ta pärast ülikooli Rootsi. Loogiline areng tiris ta Ameerika Ühendriikidesse, siis uuesti Stockholmi ülikooli. Neli aastat tagasi tuli ta taas Eestisse.

USAs tegi Land viis aastat rahvusvahelise uurimisrühma liikmena puhast teadust Ameerika Rahvuslikus Tervise Instituudis – maailma suurimas biokeemiauuringute keskuses. Biokeemia ongi Landi eriala. Nõukaaegses Tartu Riiklikus Ülikoolis oli see uus valdkond. Tookord tundmatu suurus, millest tänu geeniuuringutele on kujunenud üks populaarsemaid ja paremini rahastatud teadusharusid maailmas ja Eestis. Tark valik, võiks öelda.

Tiit Land uuris Ameerikas, kuidas raua ainevahetus inimese organismis mõjutab haigestumist, eriti ­Alzheimeri tõppe.

Ameerikast kutsuti ta tagasi samasse Stockholmi ülikooli, kus ta oli kaitsnud doktorikraadi. Ta moodustas ise uuri­misrühma ja hakkas seda juhtima – võimas rahvusvaheline tunnustus teadlasele! Samas töötas ta õppejõuna. Neli aastat hiljem sai temast prodekaan, õppetöö korraldamise administraator. See on kõrge ametikoht. Umbes nagu kantsler ministeeriumis.

“Prodekaaniks saamine oli huvitav aeg,” ütleb Land. Stockholmi ülikool oli Rootsis üks esimesi, mis läks üle Bologna süsteemile – kolm aastat bakalaureuse- ja kaks aastat magistriõpet. Eesti kõrgkoolid olid seda juba mitu aastat varem teinud.

Rootsis tähendas uus süsteem, et kolm aastat hiljem istusid auditooriumides rootslaste kõrval paljude muude rahvuste esindajad. “Seda võiks Rootsist õppida,” ütleb Land. “Kuigi ma ei tea, kuidas seda kogemust üle kanda.”

2006. aastal kutsuti Land Tallinna ülikooli keemiat edendama. “Miks mitte? Kui ei proovi, ei tea targem olla,” ütleb Land. Vahepeatus Rootsis, teel Ameerikast Eesti poole, oligi pikaks kujunenud.

Tiit Land on kümme aastat elanud Stockholmis. Kas see on tema teine kodu­linn? “Jah, nii võib öelda, ma tunnen seda linna hästi.” Samas näib tal olevat siiralt hea meel Eestis tagasi olla. Siin on kodu­sem. “Sotsiaalse elu kvaliteet on parem. Sõpruskond kompenseerib materiaalset kaotust, mis elukoha vahetamisega kaasneb,” ütleb Land, kes kasutab tihti võõrsõnu.

Rootslased ei võta võõramaalasi omaks. Ta räägib, et väliselt on rootslased sallivad, aga tegelikkus on teistsugune. Kui teed suu lahti ja nad saavad aru, et sa pole kohalik, siis suhtumine muutub. “Me ei käinud läbi, me ei suhtle sama moodi kui siin,” ütleb Land.

“Nüüd on ring täis, ma tunnetan seda.” Aeg oli Eestisse tagasi tulla. Ainult abikaasa töötab siiani Stockholmis. “Ongi liiga kauaks jäänud,” naeratab Tiit Land.


Rahvusvaheline haare

Tiit Landi abikaasa on Kadri Land.

Ameerika Hääle kuulajad tunnevad Kadri Landi kui ajakirjaniku häält.&

Praegu juhib Kadri laevakompanii Tallink Rootsi haru. Rootslased teavad seda kahe kaubamärgina: Silja Line’ina (pärast seda, kui eestlased firma üles ostsid) ja Tallinkina.

Kadri ja Tiit Landi praegusest elust suur osa möödubki laevas Stockholmi ja Tallinna vahel.